Selgitatud: Afganistani kodakondsus, määratletud ja uuesti määratletud aastakümnete pikkuste muutuste jooksul
Erinevalt Pakistani ja Bangladeshi põhiseadusest algab Afganistani põhiseadus Allahi kiitmisega ning õnnistustega viimasele prohvetile ja tema järgijatele.
1964. aastal võttis Suurassamblee ehk Loya Jirga vastu uue põhiseaduse. Sellele kirjutas alla kuningas Zahir Shah, see nägi ette põhiseadusliku monarhia ja kahekojalise seadusandliku kogu. The Kodakondsuse muutmise seadus (CAA), 2019 muudab kolmest riigist pärit mittemoslemitest migrantidel India kodakondsuse saamise lihtsamaks. Selles sarjas on varem vaadeldud aasta põhiseadusi Pakistan ja Bangladesh . Kolmas riik on Afganistan:
Põhiseaduse ajalugu
Pika konfliktide ja mitmekordsete invasioonide ajaloos ei suutnud ükski impeerium ega rahvas Afganistani pikka aega kontrollida. Isegi britid, hoolimata kolmest sõjast alates 1839. aastast, ei suutnud Afganistani oma kontrolli all hoida ja said 1919. aastal kolmandas sõjas lüüa. Afganistan ei kuulunud Briti India koosseisu ega eraldatud Indiast, mida mainiti teiste seas. CAA kehtestamise põhjused. Rawalpindi lepingu alusel iseseisvus Afganistan 1919. aastal. Samal ajal sõlmiti sõprusleping Venemaaga.
Kuningas Amanullah sai Afganistani põhiseaduse 1921. ja 1923. aastal, kuid tadžikid tagandasid ta 1929. aastal. Uus põhiseadus võeti vastu 1931. aastal. Parempoolsete rühmituste koalitsioon tuli võimule 1952. aastal ja kindral Dawood Khan sai 1954. aastal peaministriks.
1964. aastal võttis Suurassamblee ehk Loya Jirga vastu uue põhiseaduse. Sellele kirjutas alla kuningas Zahir Shah, see nägi ette põhiseadusliku monarhia ja kahekojalise seadusandliku kogu. Suveräänsus kuulus rahvale, mitte Allahile. Artiklis 2 kuulutati islam riigireligiooniks ning mainiti erinevalt Pakistanist ja Bangladeshist, et osariigi religioossed riitused viiakse läbi sunniitliku Hanafi doktriini kohaselt. Seega olid teised moslemi sektid teatud mõttes vähemused. Kuid samas artiklis öeldakse ka, et mittemoslemitel on vabadus teha oma rituaale avaliku sündsuse ja avaliku rahu seadustega määratud piirides.
Põhiseaduse kolmandas jaotises räägiti õigustest ja kohustustest (Indias lisati põhikohustused 1976. aastal). Esimeses artiklis kuulutati, et Afganistani rahval on ilma diskrimineerimise ja eelistamiseta seaduse ees võrdsed õigused ja kohustused. Artiklis 26 sätestatud õigusel vabadusele ei ole väidetavalt mingeid piiranguid, välja arvatud teiste isikute vabadus ja avalik huvi. See ütles, et riigil on kohustus kaitsta iga inimese vabadust ja väärikust. Põhiseadus ei maininud moslemite ega teiste usuvabadust.
Nõukogude invasioon
1978. aasta riigipöördega võttis võimu üle kommunistlik partei ja viis läbi radikaalsed reformid. ÜRO mõistis sissetungi hukka ja USA toetas Afganistani mässulisi kümme aastat kestnud sõjas NSV Liiduga. India toetas Nõukogude invasiooni. Lõpuks taandus Nõukogude armee 1989. aastal ja Nõukogude Liidu toetatud valitsus lagunes 1992. aastal. Seega ei saanud kommunistliku režiimi ajal kuni 1992. aastani väita vähemuste usulist tagakiusamist.
1995. aastal tuli võimule islamirühmitus Taliban, kes kehtestas regressiivsed piirangud naiste haridusele ning dateerisid islamiseadused ja karistused. 2001. aastal hävitasid nad Bamiyanis budistlikud kujud. Nende kuueaastase valitsemise ajal kiusati taga isegi moslemeid. 22. detsembril 2001 asus ajutise valitsuse juhi kohale Hamid Karzai. Kehtiv põhiseadus võeti vastu ja ratifitseeriti 2004. aasta jaanuaris.
Loe ka | Kodakondsusseadus võib viia India-Pakistani konfliktini: Imran Khan
Religioon ja vähemuste õigused
Erinevalt Pakistani ja Bangladeshi põhiseadusest algab Afganistani põhiseadus Allahi kiitmisega ning õnnistustega viimasele prohvetile ja tema järgijatele. The Preambula teeb kategoorilise väite, et Afganistan kuulub kõigile selle hõimudele ja rahvastele. Erinevalt India põhiseadusest mainitakse selles oma pühendumust ÜRO põhikirjale ja inimõiguste ülddeklaratsioonile ning seega laiendatakse mittemoslemite õiguste ja mittediskrimineerimise ulatust.
Kuigi see kuulutab islami riigireligiooniks, ütleb artikkel 2, et teiste religioonide järgijatel on seaduse piires vabadus teostada ja täita oma usurituaale. Artikkel 3 on problemaatiline, kuna sätestab, et ükski seadus ei tohi olla vastuolus islami põhimõtete ja sätetega. Erinevalt Pakistanist lasub suveräänsus siin (artikli 4 alusel) inimestel, mitte Allahil. Artikkel 35 keelab mis tahes partei moodustada lisaks hõimudele, kihelkonnale ja keelele ka ususektantluse alusel. Artikkel 80 keelab ringreisil viibivatel ministritel kasutada oma ametikohta usulistel eesmärkidel. Artikkel 149 keelab islami ja islamivabariikluse põhimõtete muutmise. Selles öeldakse, et põhiõigusi saab muuta ainult tagatiste parandamiseks ja suurendamiseks, mitte nende vähendamiseks või piiramiseks.
Artiklis 22 sätestatud esimene põhiõigus keelab igasuguse diskrimineerimise ja vahetegemise kodanike vahel ning kinnitab, et kõigil kodanikel on võrdsed õigused ja kohustused. India on andnud õiguse võrdsusele isegi mittekodanikele. Afganistani põhiseaduse artikkel 57 ütleb, et välismaalastel on õigused ja vabadused vastavalt seadusele.
Erinevalt Indiast, Pakistanist ja Bangladeshist kasutatakse Afganistani põhiseaduse artiklis 29 konkreetselt mõistet tagakiusamine. See keelab inimeste tagakiusamise. Seega väidet usulise tagakiusamise kohta Afganistanis põhiseaduse tekst ei toeta; praktikas, välja arvatud Talibani lühikese režiimi ajal, sellist juhtumit ei tehta. Erinevalt Indiast (ainult SC, ST ja OBC komisjonidel on põhiseaduslik staatus) annab artikkel 58 sõltumatule inimõiguste komisjonile põhiseadusliku staatuse.
Presidendiks võib saada ainult Afganistani vanematele sündinud moslemikodanik (Indias võib presidendiks saada naturaliseeritud kodanik), kuid Afganistani ülemkohtunik, kohtunikud ja ministrid võivad olla naturaliseeritud kodanikud.
Kodakondsus
Algne 1922. aasta Afganistani kodakondsusseadus oli käsitsi kirjutatud. 1923. aasta põhiseaduse artikkel 8 andis kodakondsuse kõigile elanikele ilma usulise diskrimineerimiseta. Peamine eesmärk ei olnud kodakondsus, vaid tazkira ehk riikliku isikutunnistuse väljastamine. Ka Indias tuli India kodanike riikliku registri (NRIC) kontseptsioon koos National Identity Card Rules'iga, 2003. Afganistani artikkel 8 andis kodakondsuse ainult meestele ja põhines kitsamal jus sanguinis ehk veresuguluse põhimõttel. Kuid 7. novembril 1936 võeti vastu uus kodakondsusseadus ja 1930. aasta Haagi kodakondsuse konventsiooni kohaselt võeti vastu jus soli ehk sünnijärgne kodakondsus. Artiklis 2 öeldakse, et kõik lapsed, kes on sündinud afgaanist vanematele riigis või välismaal, on Afganistani kodanikud.
Ka India põhiseadus ja esialgne kodakondsuse seadus põhinesid jus solil, kuid 1986. ja 2003. aasta muudatused on nüüdseks üle võetud jus sanguinis; pärast 31. detsembrit 2003 sündinud laste puhul peaksid mõlemad vanemad olema India kodanikud. Iga välismaalane, kes oli elanud Afganistanis viis aastat, võis saada Afganistani kodakondsuse. Ülalpeetava põhimõtte kohaselt kaotas iga välismaalasega abiellunud naine kodakondsuse, kuid võib selle tagasi saada, kui tema abielu hiljem lahutusega lõppeb. Afganistani meestega abiellunud mitte-afgaanist naised said kodakondsuse.
Kommunistlik režiim tõi kaasa mõned muudatused. 5. mail 1986 määratleti kodakondsus kui õiguslik ja poliitiline suhe Afganistani Demokraatliku Vabariigi kodaniku ja riigi vahel. India ei määratle kodakondsust. Esimest korda kaotati Afganistanis topeltkodakondsus. Abielunaiste suhtes võeti vastu sõltumatu põhimõte.
1979. aastal võeti kuninga kodakondsus ära tulnukate võimude toetamise tõttu; selle taastas 1992. aastal uus valitsus. Afganistani Vabariigi uus seadus jõustus 15. märtsil 1992, kuid suuri muudatusi ei toimunud, välja arvatud see, et kodakondsusest loobumine eeldas nüüd parlamendi heakskiitu ja presidendi nõusolekut. Selle seaduse asendas 11. juunil 2000 Afganistani Islami Emiraat, ilma sisuliste muudatusteta. Artikli 28 kohaselt säilitab Afganistani naine nüüd oma kodakondsuse, hoolimata sellest, et ta abiellus välismaalasega. Artikli 9 lõike 2 kohaselt on kodanik laps, kes on sündinud Afganistanis või väljaspool Afganistani vanematele. Ka Afganistanis välismaalastele sündinud laps võib saada kodakondsuse 18-aastaselt, kui ta otsustab sinna jääda ja kui ta ei taotle veel kuue kuu jooksul vanematega sama kodakondsust. 2001. aastal aktsepteeriti taas topeltkodakondsust.
Artikkel 12 ütleb, et kui laps on sündinud Afganistanis ja vanemate dokumentidest selgub, et nende kodakondsuse kohta tõendid puuduvad, loetakse last afgaaniks. Kui India oleks selle reegli vastu võtnud, oleks Assami NRC-sse kaasatud 2 miljonit last. Vastavalt ÜRO 1954. aasta kodakondsuseta isikute õiguste konventsioonile käsitletakse kõiki kodakondsuseta isikuid Afganistani kodanikena. Naturalisatsiooni kodakondsuse saavad kõik, kes on seal elanud viis aastat.
Pärast Nõukogude invasiooni ja sellele järgnenud konflikti on Afganistanist välja rännanud miljoneid inimesi. 2017. aastal laekus 1773 loobumisavaldust, sealhulgas hindudelt ja sikhidelt. Mitte iga ränne ei olnud tingitud usulisest tagakiusamisest või põhjendatud hirmudest.
Kehtiva põhiseaduse artikkel 4 deklareerib, et Afganistani rahvas koosneb kõigist Afganistani kodakondsust omavatest isikutest ja sõna afgaan kehtib iga kodaniku kohta. Julguses ja kategoorilises avalduses öeldakse, et üheltki inimeselt ei võeta kodakondsust ilma. Artiklis 28 mainitakse seda kui põhiõigust ja öeldakse, et üheltki Afganistani kodanikult ei võeta kodakondsust ära ega mõisteta kodu- või välispagulusse. Nagu Pakistan ja Bangladesh, ei anna Afganistan ega keela kodakondsust usutunnistuse alusel.
Autor on põhiseadusõiguse ekspert ja Hyderabadi NALSARi õigusülikooli asekantsler
Jagage Oma Sõpradega:
