Faktikontroll: ÜRO põhikirja artikkel 35 – kuidas India võttis vastu Pakistani sissetungi J&K-le
Amit Shah ütles, et kui Nehru oleks ÜRO põhikirja artikli 51, mitte artikli 35 alusel asja ÜRO poole pöördunud, oleks tulemus olnud erinev.
Mumbai: siseminister Amit Shah kõneleb pühapäeval, 22. septembril 2019 Mumbais toimunud meeleavaldusel. (PTI foto) Pühapäeval Mumbais liidu siseminister Amit Shah võttis vastutavaks India esimese peaministri Jawaharlal Nehru Pakistani poolt okupeeritud Kashmiri olemasolu eest, kuna ta kuulutas välja enneaegse relvarahu vaenutegevusele pärast seda, kui Pakistan oli tunginud Kashmiri oktoobris 1947. Ta ütles, et Nehru oleks võtnud asja ÜRO põhikirja artikli 51, mitte artikli asemel ÜRO poole. 35, oleks tulemus olnud erinev.
Vaherahu
Vaherahu sõlmis ÜRO missioon. ÜRO andmete kohaselt teatas India valitsus 1. jaanuaril 1948 Julgeolekunõukogule üksikasjad India ja Pakistani vahelisest olukorrast seoses abiga, mille sissetungijad koosnesid Pakistani kodanikest ja Pakistaniga vahetult külgnevalt territooriumilt pärit hõimuliikmetest. loodeosast tõmbusid Pakistanist Jammu ja Kashmiri vastased operatsioonid. Viidates sellele, et J&K on ühinenud Indiaga, pidas India valitsus selle abi andmist Pakistani poolt agressiooniaktiks India vastu... India valitsus, kes soovis tegutseda vastavalt harta põhimõtetele ja eesmärkidele, tõi välja olukorrale pöörab Julgeolekunõukogu tähelepanu harta artikli 35 alusel.
Pakistan eitas seda 15. jaanuaril 1948 ja ütles, et India artikli 35 alusel esitatud kaebus sisaldas otsest rünnakut India vastu. Sama artikliga juhtis Pakistan Julgeolekunõukogu tähelepanu India ja Pakistani vahel valitsenud olukorrale, mis oli juba tekitanud vaidlusi, mis ohustasid rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamist, ning süüdistas Indiat moslemite genotsiidis ja riikidevaheliste kokkulepete täitmata jätmises. kaks riiki, Junagadhi ebaseaduslik okupeerimine ja India tegevus Jammus ja Kashmiris.
Artikkel 35
Artiklid 33–38 sisalduvad 6. peatükis pealkirjaga Vaikse ookeani piirkonna vaidluste lahendamine. Need kuus artiklit sätestavad, et kui vaidluse osapooled, mis võivad ohustada rahvusvahelist rahu ja julgeolekut, ei suuda lahendada küsimust omavaheliste läbirääkimiste või muu rahumeelse vahendi abil või piirkondliku agentuuri abiga, Julgeolekunõukogu võib sekkuda ühe või teise osapoole kutsega või ilma ning soovitada sobivaid soovitusi või meetodeid. Täpsemalt ütleb artikkel 35 ainult seda, et iga ÜRO liige võib anda vaidluse Julgeolekunõukogusse või Peaassambleesse.
Artikkel 51
See artikkel esineb 7. peatükis pealkirjaga Tegevus seoses rahu ohuga, rahurikkumisega ja agressiooniaktidega. Peatükis eeldatakse, et Julgeolekunõukogu on olukorrast juba haaranud.
Artikkel 51 ütleb sisuliselt, et ÜRO liikmel on rünnaku korral loomupärane õigus individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele seni, kuni Julgeolekunõukogu on võtnud meetmeid rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks. Selles öeldakse, et liige peab selle õiguse kasutamisest viivitamatult Julgeolekunõukogule teatama ning see ei mõjuta mingil viisil Julgeolekunõukogu käesolevast hartast tulenevat volitusi ja vastutust võtta igal ajal meetmeid, mida ta vajalikuks peab. et säilitada või taastada rahvusvaheline rahu ja julgeolek.
Tulemus
Otsus asutada ÜRO missioon võeti vastu 20. jaanuaril. ÜRO tugines artiklile 34, et anda missioonile volitused olukorra faktide uurimiseks ja mis tahes vahendava mõju avaldamiseks...tõenäoliselt raskuste leevendamiseks.
Samuti muudeti Julgeolekunõukogu eesseisva päevakorra pealkiri Jammu ja Kashmiri küsimusest India-Pakistani küsimuseks. Viieliikmeline missioon, mille liikmeid nimetasid India ja Pakistan ning veel kolm inimest, vahendas lõpuks vaenutegevuse lõpetamist 1. jaanuaril 1949 ja relvarahu kehtestamist 27. juulil 1949, mis jättis Pakistani piirkondadega. Jammu ja Kashmir, mis olid sel päeval tema kontrolli all. Just seda relvarahuliini hakati 1972. aasta Simla lepingus nimetama kontrolljooneks.
Jagage Oma Sõpradega:
