Laborist: uued virtuaalreaalsusel põhinevad harjutused kätehalvatusega patsientide abistamiseks
Kõige levinum viis selliste paralüütiliste mõjudega kätele on olnud käteharjutuste läbiviimine ja füsioteraapia seansid.
Uuring on seni andnud paljulubavaid tulemusi. Patsiendid näitasid mõlemat tüüpi ülesannete täitmisel kiiret edusamme. (Pilt esituse jaoks, allikas: Reuters) Insult jätab patsiendile sageli erinevates kehaosades erineva raskusastmega halvatuse. Ligi 80% juhtudest on kas patsiendi üks või mõlemad käed vähemalt osaliselt kahjustatud. Liikumine ja erinevate funktsioonide sooritamine käe ja sõrmede abil on tugevalt piiratud.
Kõige levinum viis selliste paralüütiliste mõjudega kätele on olnud käteharjutuste läbiviimine ja füsioteraapia seansid. Enamasti on need subjektiivsed; progress on väga aeglane ja piiratud ning väga sageli kaob patsientidel endal huvi või motivatsioon piisavalt kaua jätkata.
Uttama Lahiri ja tema meeskond India Tehnoloogiainstituudis Gandhinagaris ning nende kaastöötajad AIIMS-is New Delhis ja AMRI-s Kolkatas on nüüd selliste patsientide jaoks välja töötanud virtuaalreaalsusel (VR) põhinevad harjutused ja suutnud näidata, et need on potentsiaal pakkuda motiveerivat treeningkeskkonda, tuues seeläbi kaasa tõhusa taastusravi.
Lahiri ja tema meeskond töötasid oma patsientidele välja mitmeid virtuaalseid ülesandeid, mis on olemuselt väga sarnased arvutimängudega. Nad viisid läbi uuringu kuue insuldi saanud patsiendiga ja viidi Ahmedabadi tsiviilhaiglasse. Virtuaalseid ülesandeid oli kahte tüüpi – nn jõudmisülesanded, mis hõlmasid põhioskust käte sirutamist ja liigutamist kindlasse kohta, ning koordineerimisülesanded, mille eesmärk oli parandada patsientide kontrolli oma käte üle, midagi sarnast lihtsa tööga. veeklaasi tõstmine ja suhu võtmine.
Virtuaalreaalsusel põhinevad harjutused selliste patsientide abistamiseks pole uued. Lahiri meeskond lisas aga mitmeid uuendusi, et saada palju paremaid tulemusi. Nende VR-süsteemid olid ühendatud haptiliste seadmete külge, mis andsid kasutajatele ülesannete täitmisel puudutuse, jõu, liikumise või vibratsiooni tunde. Samuti kohandati ülesannete keskkonda, kohandades samal ajal nende jõudlusvõimet. Nende ülesannete täitmisel jälgiti pidevalt patsientide erinevaid füsioloogilisi parameetreid, nagu elektrodermaalne aktiivsus (higistamine).
Uuring on seni andnud paljulubavaid tulemusi. Patsiendid näitasid mõlemat tüüpi ülesannete täitmisel kiiret edusamme. Samuti näitasid nad nende ülesannete täitmisel madalamat stressitaset.
Lahiri ütleb, et üks olulisemaid põhjusi, miks selline süsteem oli tõhus, oli patsientide suurenenud huvi. Tavalistel füsioteraapiaseanssidel on korduvad ja monotoonsed harjutused ning väga sageli kurdavad patsiendid väsimust või motivatsioonipuudust jätkata.
VR-põhiste harjutuste puhul puutuvad patsiendid aga iga kord kokku uute keskkondadega. Samuti on neil võimalus valida ülesandeid vastavalt oma huvidele. Igal ülesandel on erinev raskusaste, nagu arvutimängulgi. Tulemused näitasid, et patsientidel ülesande täitmiseks kuluv aeg vähenes järk-järgult.
Lahiri ütleb, et VR-põhised harjutused võivad saada traditsiooniliste füsioteraapia seansside oluliseks lisandiks. Seadmete kaasaskantavus võimaldab patsientidel neid ülesandeid oma kodus teha, samas kui füsioterapeudid saaksid samaaegselt jälgida mitut patsienti, andes samal ajal VR-põhiseid tunde.
Jagage Oma Sõpradega:
