Feisal Alkazi vaatab oma Alkazi-Padamssee perekonna mälestusteraamatus Enter Stage Right uuesti läbi kaasaegse India teatri algusaegade.
Oma isa – teater doyen Ebrahim Alkazi – elulugu jutustades jutustab tuntud teatrijuht ka Bombay-Delhi-India teatri ajalugu selle evolutsiooni järjekorras.
Sisenege lava paremale: Alkazi/Padamssee perekonna memuaarid, autor Feisal Alkazi kõnelev tiiger 256 lk `699 Ajaloolane ja teatrikriitik Penelope J Corfield kirjutab oma artiklis 'Miks ajalugu loeb': Kõik inimesed ja rahvad on elav ajalugu. Mõned ilmsed näited: kogukonnad räägivad keeli, mis on päritud minevikust. Nad elavad ühiskondades, kus on keerulised kultuurid, traditsioonid ja religioonid, mida ei ole loodud hetkehooajal... Nii et mineviku ja oleviku vaheliste seoste mõistmine on inimeseks olemise olukorra hea mõistmiseks hädavajalik... See lühidalt. , sellepärast on ajalugu oluline. See pole lihtsalt 'kasulik', vaid hädavajalik. Ka teater peab olema minevikuga seotud, kui ta tahab välja murda uutesse normidesse. Seetõttu on endiselt aktuaalsed Shakespeare, Bhasa, (Henrik) Ibsen, (Mohan) Rakesh, (Anton) Tšehhov, (Badal) Sircar. Kui inimene pole minevikust teadlik, ei saa olevikus luua midagi uut. Just seda teeb Feisal Alkazi raamat Enter Stage Right – ühendab mineviku olevikuga. Peenproosas jutustab Feisal pedantselt India kaasaegse teatri esimese isiku ajalugu; tema isa Ebrahim Alkazi, Alkazi saab meile kõigile. Alkazi saabi elust jutustades jutustab ta selles järjekorras ka Bombay-Delhi-India teatri ajalugu.
Kui ma 1977. aastal Riiklikku Draamakooli (NSD) tööle asusin, oli Alkazi saab just ameti maha pannud, jättes teise ja kolmanda kursuse tudengid hätta. Ei, ta ei olnud lahkunud. Ta oli seal. Järgmise nelja NSD-s veedetud aasta jooksul võisin teda näha kõikjal – raamatukogus, kostüümiosakonnas, puusepatöökojas, koridorides, näidendites, mille ta oli lavastanud repertuaari. Ma ei eksiks, kui ütleksin, et enam kui pooled minu India teatritöötajate põlvkonnast on Alkazi saabist mõjutatud.
On põhjus, miks Feisal alustab mälestusteraamatut oma emapoolse vanaema Kulsumbai Padamsee peene sissejuhatusega. Minu isa karjäär NSD-s on paremini tuntud ja sellest kirjutatakse sageli. Tihti kirjutatakse ka tema koolitusest RADA-s (Londoni Kuninglik Draamakunsti Akadeemia). Kuid need kujunemisaastad Bombays koos Sultaniga (Feisali onu) ja hiljem ümbritsevas Padamsee klannis puuduvad ja need päevad on tema mõistmiseks üliolulised. Mis oli tegelikult tema 'lugu' enne, kui ta 36-aastaselt NSD-d juhtima tuli? Seega alustab Feisal lugu algusest – Kulsum Terrace’i hobuseraualauast, kus 1943. aastal sündis Bombays inglise teater ja kus külvati esimesed India kaasaegse teatri seemned ning asutati Teatrirühm. Just siin kutsus sultan Bobby Padamssee teatriks Alkazi saab. Nii sai alguse lugu India kaasaegse teatri esimesest perekonnast – Padamseedest ja Alkazidest.
Mõni aasta hiljem, pärast RADA-st naasmist, oli Alkazi saab hoopis teine mees. Alkazi oli rohkem mõtleva inimese teater kui meelelahutus, kirjutab Feisal raamatus. Alkazi Saabi jaoks oli teater elu ja religioon. Nii et erinevused pidid ilmnema. Alkazi saab läks koos käputäie teatrigrupi liikmetega minema, et moodustada oma trupp — Teatriüksus (Pärast Delhisse kolimist NSD-d juhtima asus Satyadev Dubey saab juhtima ja juhtis paljusid ikoonilisi lavastusi). Ühelt poolt oli Alkazi saab Padamseest lahku löönud, teisalt abiellus ta Kulsumbai vanima tütre Rosheniga, tehes sellega Padamsee-Alkazi üheks suureks teatripereks Indias.
1962. aastal kolis Alkazi saab Delhisse. Järgmise 15 aasta jooksul, kuni ametist lahkumiseni, kirjutas ta ümber India kaasaegse teatri narratiivi. Ta lavastas Delhis keelenäidendeid ja andis neile rahvusliku kohaloleku, tõstes nad ülimate teatrielamusteni. Feisal kirjutab, et pärast seda, kui Alkazi saab NSD-st välja astus, kirjutas ta mulle toona ühe oma haruldastest kirjadest... 'Esimest korda 15 aasta jooksul ei naase ma NSD-sse... Ma tunnen sellest mingil määral puudust, kuid ausalt öeldes , Ma ei kahetse eriti.“ Edasi kirjutab Alkazi saab „Teater on ohtlik tegevus, ego jaoks täis ahvatlusi, see soodustab nartsissismi ja edevustunnet. Töötatakse kogu aeg elavate inimestega ja vormitakse neid oma nägemuse järgi ja oht on sattuda ennastunustavasse ruumi. See nõuab kaasasündinud alandlikkust, et mõista, kui vähe inimene teab. See on lühidalt teater!
Feisal jutustab siin kahest elust: Alkazi saab India teatrit kujundades kirjutab Feisal oma osast India teatris, lavastaja kujunemisaastatest kuni selle üheks juhtivaks praktikuks saamiseni. Kuigi tegemist on mälestusteraamatuga, kirjeldab ta ka India modernse teatri arengut kõigis selle poliitilistes ja kultuurilistes kontekstides, muutes memuaari uurimuse India kaasaegsest teatrist.
Isiklikult tunnistab ta kahe naise mõjusid, mis ta tegid: tema vanaema ja ema. Pärast vanemate lahkuminekut oli ta rohkem kiindunud oma emasse. Lahutus tekitas isa ja poja vahel distantsi... alates üheksa-aastasest olin elanud ainult oma emaga, nagu ka mu õde. Amal (Feisali õde ja üks India juhtivaid režissööre) oli eeliseks see, et nägi mu isa iga päev, kuna ta oli NSD üliõpilane. Kuid kuigi mu ema püüdis vapralt isa ja poega koos hoida, ei olnud mul temaga kunagi sama läbisaamist kui temaga... Kuid teatris järgis Feisal oma isa samme. Olen väga oma isa poeg.
Alkazi saab oli viimane ellujäänu neist, kes olid kogunenud hobuserauakujulise söögilaua taha 77 aastat varem, et
asutada teatrirühm. Tema lahkumisega lõppes igaveseks üks vanus.
Surendranath S on Karnatakast pärit teatrijuht
Jagage Oma Sõpradega:
