Selgitatakse: Miks on Hiina vähendanud oma kahe lapse poliitikat kolmele?

Hiina kolme lapse poliitika: eksperdid ütlevad, et reproduktiivõiguste piirangute leevendamine ei aita üksi soovimatute demograafiliste muutuste ärahoidmisel.

Eakas mees mängib lastega Pekingis ärihoone lähedal. (Foto: AP)

Mõned päevad pärast seda, kui Hiina rahvaloenduse andmed näitasid, et rahvastiku kasv on aeglasem alates 1950. aastatest, teatas riik, et hakkab nüüd lubada kolm last abielupaari kohta — viis aastat pärast seda, kui ta lõdvendas oma vastuolulise ühe lapse poliitika kahele lapsele.

Hiina ühe lapse poliitika, mille tollane juht Deng Xiaoping 1980. aastal jõustas, jäi kehtima kuni 2016. aastani, mil hirm kiiresti vananeva elanikkonna ees, mis õõnestab majanduskasvu, sundis valitsevat kommunistlikku parteit lubama kaks last abielupaari kohta. Kuigi leevenduse tulemusel noorte osakaal riigis mõnevõrra paranes, peeti poliitikamuudatust läheneva demograafilise kriisi ärahoidmiseks ebapiisavaks.

Infoleht| Klõpsake, et saada oma postkasti päeva parimad selgitused

Isegi kui kolme lapse poliitika on nüüd välja kuulutatud, on paljud endiselt skeptilised, imestades, kuidas see suudaks lahendada väljakutseid, mida 2016. aasta muudatus ei suutnud selliste tegurite tõttu nagu kõrgem elukallidus ja pikad töötunnid.

Kui hästi Hiina ühe lapse poliitika töötas?

Hiina alustas ühe lapse poliitikat 1980. aastal, kui kommunistlik partei tundis muret, et riigi kasvav rahvaarv, mis tol ajal lähenes miljardile, takistab majanduse arengut.

Linnapiirkondades tõhusamalt rakendatud poliitikat jõustati mitmel viisil, sealhulgas perede rahalise ergutamise kaudu ühe lapse sünniks, rasestumisvastaste vahendite laialdaseks kättesaadavaks tegemisel ja sanktsioonide kehtestamisel poliitikat rikkujatele.

Hiina ametivõimud on seda poliitikat pikka aega tunnustanud kui edukat, väites, et see aitas riigil ära hoida tõsist toidu- ja veepuudust, hoides ära kuni 40 miljoni inimese sündi.

Ent rahulolematust tekitas ka ühe lapse piirang, sest riik kasutas jõhkraid taktikaid nagu sundabordid ja steriliseerimine. See pälvis ka kriitikat ja jäi vastuoluliseks inimõiguste rikkumise ja vaesemate hiinlaste suhtes ebaõigluse pärast, kuna rikkamad said endale lubada majanduslikke sanktsioone, kui nad poliitikat rikuvad.

Lisaks on Hiina valitsejaid süüdistatud reproduktiivpiirangute jõustamises sotsiaalse kontrolli vahendina. Näiteks uiguuride moslemite rahvusvähemus on olnud sunnitud saama vähem lapsi, et piirata oma rahvaarvu kasvu.

Kahtluse alla on seatud ka poliitika oletatav kasu. Poliitika tõttu kaldus sündimuse vähenemise ajal sugude suhe meeste poole. See juhtus seetõttu, et riigis eelistati traditsiooniliselt meessoost lapsi, mille tõttu suurenes naissoost loodete abordid ja ka lastekodudesse paigutatud või hüljatud tüdrukute arv.

Eksperdid on poliitikat süüdistanud ka selles, et Hiina elanikkond vananeb teistest riikidest kiiremini, mis mõjutab riigi kasvupotentsiaali. Samuti soovitatakse, et poliitika pikaajalise mõju tõttu ei saaks Hiina oma majanduskasvust täit kasu lõigata ja vajab selle toetamiseks muid viise. erinevalt Indiast ja teistest Aasia majandustest nagu Indoneesia ja Filipiinid, kus on noor elanikkond. Näiteks India elanikkond hakkab vananema alates selle sajandi keskpaigast.

Kas ühe lapse poliitika lõdvendamine aitas?

Alates 2016. aastast lubas Hiina valitsus lõpuks kaks last paari kohta – poliitikamuudatus, mis ei peatanud rahvastiku kasvu kiiret langust. Selle kuu alguses avaldatud Hiina 2020. aasta rahvaloenduse andmed näitavad riigi rahvastiku kasvutempo kiiresti langemas vaatamata 2016. aasta lõõgastusele.

Eelmisel aastal sündis Hiinas 1,2 miljonit last, mis on vähem kui 2019. aastal 1,465 miljonit, mis on Hiina riikliku statistikaameti andmetel 18 protsenti vähem ühe aastaga. Riigi sündimuskordaja on nüüdseks langenud 1,3-ni, mis on tunduvalt madalam asendustasemest 2,1, mis on vajalik iga põlvkonna täielikuks taastumiseks.

ÜRO eeldab, et Hiina rahvaarv hakkab kahanema pärast 2030. aastat, kuid mõned eksperdid väidavad, et see võib juhtuda juba järgmise ühe või kahe aasta jooksul. Aastaks 2025 kaotab riik oma 'kõige suurema rahvaarvuga' märgi Indiale, kus 2020. aastal elas hinnanguliselt 138 miljonit inimest, mis on 1,5 protsenti Hiinast maha jäänud.

Miks jäävad paljud kolme lapse poliitikasse skeptiliseks?

Eksperdid ütlevad, et reproduktiivõiguste piirangute leevendamine ei aita üksi soovimatute demograafiliste muutuste ärahoidmisel.

Peamised tegurid, miks lapsi sünnib vähem, on nende sõnul elu-, haridus- ja vananevate vanemate toetamine. Probleemi teeb veelgi hullemaks riigis levinud pikkade töötundide kultuur. Aastakümnete jooksul, mil kehtis ühe lapse poliitika, on toimunud ka kultuuriline nihe – paljud paarid usuvad, et ühest lapsest piisab, ja mõned paarid ei väljendanud lastesaamise vastu huvi.

Hiina valitsus on aga öelnud, et uus poliitika tuleb koos toetavate meetmetega, mis soodustavad meie riigi rahvastikustruktuuri parandamist, riigi strateegia täitmist rahvastiku vananemisega aktiivselt toimetulekuks ning eelise, inimressursi varustatuse säilitamiseks. Xinhua uudisteagentuuri teatel.

Jagage Oma Sõpradega: