Selgitatakse: sikhism Afganistanis on sama vana kui religioon, dateeritud enne Ranjit Singhi valitsusaega
Esmaspäeval viisid 46 evakueeritud Afganistani sikhi Indiasse kaasa kolm Guru Granth Sahibi kuuest järelejäänud swaroopist.

Kui Taliban võtab Afganistani üle, võib riigi väikese, kuid olulise sikhi kogukonna ajalugu läheneda lõpule. Maailma Pandžabi organisatsioon ja Delhi Delhi Sikh Gurdwara juhtimiskomitee (DSGMC) on India valitsusega kooskõlastanud Afganistani hindude ja sikhide evakueerimist.
Esmaspäeval olid 46 evakueeritud Afganistani sikhi kaasas kolm Guru Granth Sahibi kuuest allesjäänud swaroopist Indiasse. SAD-i (Delhi) president Paramjeet Singh Sarna säutsus Twitteris, öeldes: sikhi ajastu lõpp Afganistanis.
| Sikhide püha raamatu saroopSikhismi ajalugu Afganistanis
Vastupidiselt levinud eeldusele, et Afganistani sikhid on hiljutised India päritolu immigrandid, on sikhi kogukond tegelikult riigis põlisrahvas ning sellel on piirkonnas pikk ja sügavalt juurdunud ajalugu. Ajaloohuviline Inderjeet Singh soovitas oma raamatus 'Afganistani hindud ja sikhid: tuhat aastat ajalugu (2019)', et sikhismi ajalugu Khurasanis (keskaegne Afganistan) algab sikhi religiooni rajajast Guru Nanakist, kes on teadaolevalt on seda piirkonda külastanud millalgi 15. sajandil.
Antropoloog Roger Ballard selgitas oma 2011. aasta uurimistöös, et piirkonna sikhide elanikkond koosnes nendest põlisrahvastiku liikmetest, kes seisid vastu budismist islamiusku pöördumise protsessile, mis toimus selles piirkonnas 9.–13. sajandil ja kes hiljem. viieteistkümnendal sajandil joondusid Guru Nanaki – ise on khatri ja sikhi traditsiooni rajaja – õpetustega.
1504. aastal vallutas Mogulite keiser Babur Kabuli ja 1526. aastaks oli ta Põhja-India peremees. Kabulist sai üks Hindustani provintse ja Babur nimetas seda 'Hindustani enda turuks'. See jäi Hindustani osaks kuni 1738. aastani, mil Pärsia valitseja Nadir Shah selle vallutas. Selle aja jooksul on sikhide kroonikad registreerinud mitmeid nimesid ja juhtumeid, kui Kabuli sikhide järgijad tulid piirkonda, mida praegu tuntakse Ida-Punjabi nime all, et avaldada austust sikhi gurude vastu, kirjutas Singh. Samuti oli mitmeid juhtumeid, kui Ida-Punjabist pärit sikhid läksid üle Afganistani, et levitada sikhi gurude õpetusi.
Näiteks 18. sajandi tekstis Mahima Prakash, mille kirjutas Sarup Das Bhalla, kolmanda sikhi guru Guru Amar Dasi järeltulija, mainitakse Kabuli wali Mai (Kabulist pärit daam) nime, kes tegi seva (vabatahtlik teenistus). Ida-Punjabis Gondiwalis trepikaevu kaevates. Samas tekstis mainitakse ka Bhai Gondat, kes saadeti Kabulisse seitsmenda sikhi guru õpetusi levitama ja et ta asutas seal ka Gurudwara.
Ajavahemik 18. sajandi keskpaigast 19. sajandi keskpaigani on Afganistani sikhide suhete ajaloos oluline. Umbes 101 aastat olid afgaanid ja sikhi impeerium naabrid ja enamasti vastased. 19. sajandi alguskümnenditeks oli Maharaja Ranjit Singhi juhitav sikhide impeerium afgaanide võimu alla liitnud suure osa Durrani impeeriumist. Teise anglo-sikhi sõja ajal 1848–49 toetasid sikhe aga afgaanid, kuigi nad kaotasid brittidele.

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses loodi sikhide reformiliikumine sikhide reformiliikumine 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Liikumise mõju oli tunda ka kogu Afganistanis. Näiteks Akali Kaur Singh veetis aasta Afganistanis, liikudes majast majja, et levitada sikhide doktriini. Tema missioon viis piirkonnas mitme gurdwara loomiseni.
Sikhide väljaränne Afganistanist
Esimene suurem Afganistani sikhide ja hindude väljaränne toimus Amir Abdur Rahman Khani valitsusajal 19. sajandi lõpus. Britid nimetasid Khani valitsust Afganistanis 'hirmuriigiks'. Teadaolevalt on ta hukkanud ligi 100 000 inimest. Mitmed hindud ja sikhid olid sel perioodil emigreerunud ning teadaolevalt asutati Afganistani sikhide kogukond Punjabis Patiala linnas.
Kuid 1992. aastal, kui mudžaheidid võtsid Afganistani üle, algas sikhide ja hindude kõige ulatuslikum väljaränne. Enne mudžaheide võimu ülevõtmist mõjutas sikhe kaks terroritegevuse juhtumit. Aastal 1988, Baisakhi esimesel päeval, tungis mees AK-47-ga gurdwarasse ja tulistas alla 13 sikhi. Järgmisel aastal ründasid Jalalabadis Gurdwara Guru Teg Bahadur Singhit mudžaheidide tulistatud raketid, mille tagajärjel hukkus 17 sikhi. Singh kirjutas oma töös, et 1989. aasta märtsist oktoobrini ründasid mudžaheidid Jalalabadi kavatsusega linn vallutada. Rohkem kui sada Afganistani sikhi suri kuue kuu jooksul, mil mudžaheidid võtsid sihikule peamiselt linna sikhide elurajoonid.

Pärast seda, kui mudžahedid 1992. aastal Kabuli üle võtsid, hakkas suur hulk sikhe riigist lahkuma, kuna neid on korduvalt röövitud, väljapressitud ja tagakiusatud. Probleemid suurenesid veelgi, kui 1994. aastal tuli võimule Taliban. Singh kirjutas, et kui 1990. aastate alguses elas Afganistanis üle 60 000 sikhi ja hindu, siis 2019. aastaks oli see arv vähenenud umbes tuhandeni, piirdudes peamiselt Kabuli, Jalalabadi ja Ghazniga. Väljaspool neid linnu on nende gurudwarad ja mandrid nüüd ebaseaduslikult okupeeritud enamuskogukonna kohalike elanike poolt. Ta kirjutas, et isegi nendes linnades hõivati kodusõja segaduse ajal nende majad jõuliselt ja enamik neist elab gurudwarades ja mandiirides.
Seni Afganistani islamit iseloomustanud mitmekesisuse sallivus hakkas Talibani propageeritud karmide džihaadi ja fundamentalistlike hoiakute taustal kiiresti haihtuma, kirjutas Ballard.
Hiljuti, 2018. aastal, hukkus Jalalabadis enesetapupommirünnakus vähemalt 19 sikhi ja 2020. aasta märtsis Gurdwara Guru Har Rai Sahibi vastu 25 inimest. Sellest ajast peale on Afganistani sikhide väljaränne tohutult kasvanud. Samuti loodavad nad, et India valitsuse poolt kodakondsuse muutmise seaduse vastuvõtmisega oleks neil lihtsam Indiasse siseneda ja kodakondsust saada.
Ligi 200 sikhi ja hindu on pärast esmaspäevast evakueerimist jätkuvalt Afganistanis kinni.
Infoleht| Klõpsake, et saada oma postkasti päeva parimad selgitused
Jagage Oma Sõpradega: