'Afganistanis on palju rohkem': Khaled Hosseini mõtiskleb oma sünnikoha üle
Ta jagas oma mõtteid riigist, sellest, mida peaksid lugema inimesed, kes soovivad seda paremini mõista, ja mida ta peab Ameerika moraalseks kohustuseks afgaani rahva ees. Need on toimetatud väljavõtted vestlusest.
Raamatute The Kite Runner ja A Thousand Splendid Suns autor, kes on sündinud Afganistanis, räägib valust ja pettumusest riiki kaugelt vaadates. (Jordi Matas / UNHCR The New York Timesi kaudu) Kirjutas Elizabeth A Harris
Nagu paljud inimesed, jälgis romaanikirjanik Khaled Hosseini viimastel päevadel õuduse ja kurbusega, kuidas Afganistan langes Talibani kätte.
Kuigi ta on elanud Ameerika Ühendriikides alates 1980. aastast, sündis ta Kabulis ning tema tuntuimad raamatud, nagu The Kite Runner ja A Thousand Splendid Suns, on sügavalt juurdunud riigi ajaloos ja kultuuris. Kolmapäeval antud telefoniintervjuus väljendas ta oma pettumust, et ameeriklased ja muu maailm on nii kaua kuulnud riigist surma ja hävingu kontekstis ning harva seal elavatelt inimestelt.
Kui vaadata lugusid Afganistani kohta, ütles ta, et see puudutab alati vägivalda, ümberasutamist, narkokaubandust, Talibani ja USA algatusi. Afganistani inimestest endist on vähe juttu.
Miljonid lugejad on tema raamatute poole pöördunud selle vaatenurga saamiseks, kuigi ta peab seda segaseks õnnistuseks, öeldes, et ei teda ega tema ilukirjandust ei tohiks pidada oma kodumaa esindajaks. Kuid mul on perspektiivi ja ma tunnen Afganistanis toimuvat tugevalt, ütles ta.
Ta jagas oma mõtteid riigist, sellest, mida peaksid lugema inimesed, kes soovivad seda paremini mõista, ja mida ta peab Ameerika moraalseks kohustuseks afgaani rahva ees. Need on toimetatud väljavõtted vestlusest.
K: Kuidas on teie ettekujutus Afganistani tulevikust aasta jooksul muutunud?
V: Olin 2003. aasta alguses Afganistanis ja neil päevil polnud mässulisi praktiliselt üldse. Selle pooleldi jeffersonliku demokraatia ja selle suhtes, kuhu riik liigub – sooline võrdõiguslikkus, tüdrukute ja naiste õigused, inimeste võimalus osaleda avatud ja esinduslikus poliitilises protsessis, valitses väga uimane optimism. Kõik see oli mängus.
Aastate jooksul kohandasime oma ootusi ja aja jooksul hakkasime ootama, et noh, see kõik oli unistus, kuid vähemalt see, mida me võime loota, on kompromissitud demokraatia, kus on korruptsioon ja kõikvõimalikud probleemid. Kuid vähemalt afgaanid linnades näivad kindlasti olevat turvalised. Nad teavad, et Afganistanis on viimase 20 aasta jooksul tehtud palju edusamme ja see andis mulle lootust. Ja loomulikult on viimase paari aasta jooksul need lootused kahanenud. Ja viimastel päevadel on nad täielikult purustatud.
K: Mida peaksid inimesed lugema, et Afganistani ja Afganistani inimesi praegu paremini mõista?
V: Nad peaksid lugema ajalooraamatuid. Nad peaksid lugema inimesi, kes tõesti tunnevad Afganistani ja tunnevad seda hästi. Paljud inimesed on toetunud minu raamatutele, et saada ülevaade sellest, mis on Afganistan, ja see on hea, kuid ma ei ole kunagi mõelnud, et mu raamatud esindaksid Afganistani elu. Loodan, et inimesed kaevavad sellest palju sügavamale ja loevad ajalooraamatuid ning saavad sel viisil Afganistani kohta rohkem teada.
K: Kuid nõudlus teie raamatute järele on kasvanud. Kas on midagi, mida soovite, et inimesed teaksid, kes neid esimest korda kätte võtavad?
V: Need on lood. See on inimese vaatenurk, kes on elanud paguluses, sisuliselt aastast 1980. Salman Rushdie ütles, et paguluses oleva inimese vaade oma kodumaale on alati läbi mõranenud peegli ja see on minu jaoks väga tõsi. Olen alati olnud väga ettevaatlik selle tagamisel, et inimesed ei peaks mind ekslikult mõne Afganistani suursaadiku või Afganistani esindajana. Ma pole seal ammu elanud.
Kuid mul on perspektiiv ja ma tunnen Afganistanis toimuvat tugevalt ning mul on sügav kiindumus ja sügav emotsionaalne side sealsete inimestega, maaga, kultuuriga, ajaloo ja pärandiga. Loodan, et minu raamatud annavad veidi ülevaate sellest, mis on Afganistan, peale tavapäraste lugude, mida me näeme meedias Afganistani kui terrorismi või Talibani, oopiumikaubanduse ja sõjatsüklite kasvulava kohta.
Afganistanis on veel palju muud. See on ilus riik, kus on ilusad, alandlikud, lahked, vastutulelikud, külalislahked ja võluvad inimesed. Kõik, kes on Afganistanis käinud, ütlevad, et ma olen käinud paljudes kohtades maailmas, aga ma pole kunagi käinud sellises kohas nagu Afganistan. Me nimetame seda afgaani putukaks – inimesed, kes sinna lähevad, nakatuvad afgaani putukatega. See on väga eriline koht. See on ilus koht, nii füüsiliselt kui ka inimeste endi jaoks, ja kui sa seda tead, kui oled seda maitsnud, kui oled nende inimestega ühenduses olnud ja leiba murdnud ja teed joonud, siis tragöödiad, asjad, mida televisioonis näete, omandavad hoopis teise mõõtme. See muutub isiklikuks ja muutub lihtsalt väga-väga valusaks.
K: Mida sa veel tahad, et seda lugevad inimesed teaksid?
V: Paljud, paljud afgaanid ostsid selle, mida USA müüs. Nad joondusid end Ameerika eesmärkidega, võtsid osa Ameerika algatustest, olles täiesti teadlikud, et see muudaks nad sihtmärgiks mässuliste rühmituste, nagu Taliban, silmis. Nad tegid seda niikuinii riigi parema tuleviku lootuses, laste parema tuleviku lootuses, lootuses, et riik muutub stabiilsemaks ja rahulikumaks, esindab paremini kõiki Afganistani ühiskonnakihte. Usun, et nad olid seda tegema uskumatult julged.
Nii et ma tahan, et inimesed pöörduksid oma esindajate, juhtide poole ja ütleksid: meil on nende inimeste ees moraalne kohustus, me peame need inimesed evakueerima. Me ei saa lubada oma partnereid – USA on afgaani rahvast oma partneriteks kutsunud 20 aastat –, me ei saa lubada oma partnerite mõrvamist. Olla vangistatud, pekstud, piinatud ja tagakiusatud nüüd, kui oleme lahkunud. Meil on moraalne kohustus täita.
See artikkel ilmus algselt ajalehes The New York Times.
Jagage Oma Sõpradega:
