Kihlumise reeglid
Kõnekas ülevaade sellest, kuidas avalik poliitika vajab kiiret ümberkujundamist

Pealkiri: Vabariigi teenistuses – majanduspoliitika kunst ja teadus
Autor: Vijay Kelkar ja Ajay Shah
Väljaanne: Pingviin Allen Lane
Leheküljed: 448
Hind: 699 Rs
Sellest on saanud peaaegu rituaal. Igal aastal, talve saabudes, kaldub avalik diskursus riigi pealinna regioonis paratamatult saastetaseme tõusu suunas. Lähim põhjus on sageli kõrrepõletamises naaberosariikide Punjabi ja Haryana talupidajate poolt. Igal aastal räägivad poliitikud ja bürokraadid samu jaburusi, kuid seni on konkreetseid samme astutud vähe. Kuigi see ei ole takistanud NCR piirkonna elanikke lootmast valitsuse sekkumisele selle probleemi lahendamiseks, tõstatab see küsimuse – kas iga probleemi lahendus peitub valitsuse sekkumises või on olemas elujõuline turualternatiiv? Kas NCR piirkonna üksikisikud ja naaberriikide põllumehed võivad sõlmida eralepingu kõrrepõletamise piiramiseks? Teisisõnu, kas Coaseani alternatiiv on olemas?
Võtkem kasvõi riiklike kulutuste teema haridusele. Riigikoolide kulutused õpilase kohta on tõusnud 2010. aasta 2455-lt 4385-le 2016. aastal. Ometi on õpitulemused sel perioodil langenud. Kui lapsevanemad, sealhulgas majanduslikult nõrgematest ühiskonnakihtidest pärit, hääletavad jalgadega, lähevad valitsuselt erakoolidele üle, kas valitsus peaks jätkama raha lisamist, ilma et oleks midagi ette näidata?
Või võtame näiteks stentidele hinnalae kehtestamise. Kuigi otsus jätab mulje tarbijate abistamisest, tekitab see küsimusi, kas sekkumine on neile pikemas perspektiivis kasulik. Samuti tuleb küsida, kas otsus, mis reedab täielikku arusaamatust turgude toimimisest, sündis pärast hoolikat tasuvusanalüüsi.
Või võtke demonetiseerimine. Vaidlusalane otsus pakuti välja hõbekuuliks musta raha probleemide lahendamiseks ja parema maksukuulekuse tagamiseks. Siiski näib, et kogu õppus viidi läbi ilma üksikasjaliku analüüsita kolimise mõjude ja selle tagajärgede kohta, nii ettekavatsetud kui ka tahtmatute kohta.
Nende juhtumite läbiv joon on see, et hoolimata litsentsiloa raj demonteerimisest 1990. aastate alguses on India osariigil jätkuvalt majanduse üle valitsev mõju. Valitsuse sekkumine on jätkuvalt pigem norm kui erand. Ja et enamik neist on oma olemuselt ad hoc, teostatud ilma üksikasjaliku tasuvusanalüüsita. Vaatamata üksikisiku vabaduste riivamisele vaadeldakse India osariiki jätkuvalt kui healoomulist muutuste jõudu.
Opositsioonis on väga väike, peaaegu mikroskoopiline valijaskond, mis pooldab India riigi toimimise, selle eesmärgi ja võimu omavoli uuesti läbivaatamist ning turgude suuremat rolli. Seda mõttekäiku on ilmekalt sõnastatud majandusteadlaste Vijay Kelkari ja Ajay Shahi uues raamatus pealkirjaga In Service of the Republic. Kuna nii Kelkar kui ka Shah on olnud avaliku poliitika esirinnas juba aastakümneid ja valitsuse toimimist lähedalt pealt näinud, annab käesolev nende kogemustele tuginev raamat kasuliku raamistiku India avaliku poliitika üle mõtlemiseks.
Autorid ründavad süstemaatiliselt valitsuse olemust sellisel kujul, nagu see praegu eksisteerib, esitades üsna elementaarse, kuid sageli varjutatud küsimuse – kas valitsus peaks seda tegema? Lihtsamalt öeldes, kui India majandus läheneb 3 triljoni dollari piirile – valitsev institutsioon loodab saavutada 2024. aastaks 5 triljoni dollari piiri –, kas valitsus peaks tegelema lennufirmade, telekommunikatsiooniettevõtete, söejaamade ja elektriettevõtete haldamisega? Kas üha keerulisemaks muutuv majandus ei peaks nõudma riigi rolli radikaalset ümberkujundamist?
Vastupidiselt enamiku India instinktiivsele reaktsioonile väidavad autorid, et valitsused peaksid sekkuma ainult siis, kui vaba turg annab halbu tulemusi. Ja kui valitsused sekkuvad, tuleks esimene küsimus esitada, mis on turutõrge, mida sekkumine püüab lahendada? Kas kavandatav sekkumine on parim viis turutõrgete lahendamiseks? Ja kas India osariigid suudavad kavandatud sekkumist tõhusalt rakendada?
See on äärmiselt mõistlik raamistik, mis peaks olema poliitika kujundamise juhiseks. Sekkumisi tuleks teha alles pärast nende eeldatava mõju üksikasjalikku tasuvusanalüüsi. See harjutus, mille autorid märgivad, et seda tehakse mõnes riigis, võib aidata läbi mõelda mitte ainult kavandatud, vaid võib-olla paljastada isegi valitsuse sekkumise soovimatud tagajärjed. Kuid probleem on selles, et India kontekstis takistab andmete puudumine selliseid analüüse tõsiselt.
Samuti on küsimus mahutavusest. Sekkumise tõhusus sõltub suurel määral riigi suutlikkusest tulemuslikult ellu viia. Kuid kahjuks on India osariigi suutlikkus üsna kehv. Nagu autorid märgivad, on avaliku poliitika diletantismi ja riigi professionaalse suutlikkuse vahel suur lõhe. Kuid kuigi see on üsna tuntud, on India avalik poliitika sageli sõnastatud usus, et riik suudab kavandatud poliitikat tõhusalt ellu viia. Võtke näiteks kaupade ja teenuste maks (GST). Selle asemel, et kehtestada keeruline ja mitmekihiline maksustruktuur, mida on olnud raske hallata, oleks mõistlikum lähenemisviis, nagu autorid väidavad, olnud ühe maksumäära kasuks. Seda oleks olnud lihtsam rakendada ja see oleks vähendanud nõuete täitmise koormust ning vähendanud ka kõrvalehoidmise ulatust.
Raamatu teatud punktides peatuvad autorid pikemalt ka institutsioonide teemal. Institutsionaalne lagunemine on Indias olnud palju arutatud teema. Ometi väidavad autorid, et vastupidiselt enamiku lootustele, et määratakse äraostmatu inimene, kes suudaks süsteemi korda teha, väidavad autorid, et korruptsioonist räsitud valitsusorganisatsioonil pole õnne, et saada palju korrumpeerunud inimesi. See on selline, kus mängureeglid soodustavad korruptsiooni. Tüüpilises majandusteadlases kõnes väidavad nad, et meie institutsioonilise kriisi lahendus põhineb reeglite loomisel, mis loovad stiimuleid nii bürokraatide kui ka poliitikute käitumise muutmiseks. See on mõistlik lähenemine. Ometi nõuab see sisseostu samast poliitilisest/bürokraatlikust dispensatsioonist, mis tõenäoliselt seisab ägedalt vastu neile kasu toonud mängureeglite muutmisele, välja arvatud äärealadel.
Jagage Oma Sõpradega: