Selgitatakse: kes on Shabnam, esimene naine, keda võidi pärast 1947. aastat üles puua?

Shabnam ja oma väljavalitu Saleem mõisteti 2008. aastal süüdi seitsme oma pereliikme tapmises. Hukamise korral on ta esimene naine iseseisvas Indias, kes kuriteo eest pootakse.

Shabnam (paremalt teine) koos oma sõpradega oma venna Aneesi pulmas 2006. aastal. Paljud ei taha tunnistada, et nad on Shabnamiga sõbrad, ütleb üks pildil olevatest tüdrukutest. (Express-faili foto)

18. veebruaril pöördus Uttar Pradeshis Amrohast surmamõistetu Shabnami 12-aastane poeg president Ram Nath Kovindi poole palvega oma emale andeks anda. Samal päeval esitas Shabman teise armuavalduse Uttar Pradeshi kubernerile ja India presidendile, kes mõlemad on varem tema palve tagasi lükanud.

Kui Shabnam hukatakse, on ta esimene naine iseseisvas Indias, kes kuriteo eest üles pootakse.

Ainult ühes vanglas Indias – Mathuras asuvas – on sätted süüdimõistetud naise ülespoomiseks. 2012. aasta detsembris New Delhis aset leidnud timukas Pawan Kumar ütles hiljuti meediaväljaannetes, et ta oli käinud Mathura vanglas, et kontrollida, kas hukkamisruum on töökorras.

Infoleht | Klõpsake, et saada oma postkasti päeva parimad selgitused

Milles Shabnam süüdi mõisteti

Shabnam ja tema väljavalitu Saleem mõisteti 2008. aastal süüdi seitsme pereliikme tapmises – isa Shaukat Ali (55), ema Hashmi (50), vanem vend Anees (35), Aneesi naine Anjum (25), noorem vend Rashid (25). 22), nõbu Rabia (14) ja Arsh, Aneesi 10-kuune poeg.

Saifi moslemikogukonda kuuluv Shabnam elas Uttar Pradeshi lääneosas Amroha Hasanpuri külas Bawankhedis. Kahes õppeaines, inglise keeles ja geograafias, töötas ta a Shiksha mitra (riigikooli õpetaja). Tema perekond oli vastu tema suhetele VI klassi väljalangenud Saleemiga, kes töötas väljaspool nende kodu asuvas puidusaagimisüksuses ja kuulus Pathani kogukonda.

Shabnam (keskel) on politsei vahi all Hasanpuri politseijaoskonnas Moradabadis. (PTI foto/fail)

Süüdistusasja kohaselt rahustas Shabnam vahepealsel ööl 14. ja 15. aprillini kuus oma pereliiget – kõiki peale beebi Arshi. Seejärel raius Saleem neil pead kirvega maha, Shabnam aga hoidis neid juustest. Ta pidurdas oma 10-kuust vennapoega. Kui tema ülejäänud perekond on surnud, oleks Shabnam olnud nende maja ja muu vara ainus pärija.

Kui Shabnam ja Saleem viis päeva pärast kuritegu vahistati, olid nad mõlemad 20. eluaastates ja Shabnam oli seitsmendat nädalat rase. Sama aasta detsembris sünnitas ta poja.

2010. aastal mõistis Amroha istungite kohus nad surma, mille kinnitas Allahabadi kõrgem kohus 2013. aastal ja ülemkohus 2015. aasta mais. Apexi kohus peatas aga 10 päeva jooksul surmaotsuse kohaldamise.

Septembris 2015, siis- Uttar Pradeshi kuberner Ram Naik lükkas Shabnami armupalve tagasi , mida ta oli taotlenud oma kohustuste tõttu oma poja Mohammad Taji ees. 2016. aasta augustis siis president Pranab Mukherjee lükkas tema armupalve tagasi .

2020. aasta jaanuaris jättis CJI SA Bobde juhitud ülemkohtu kolleegium jõusse surmaotsuse.

Mida Shabnam väitis

Shabnam oli see, kes oli oma perekonna mõrva pärast häirekella tõstnud. Ta väitis algselt, et tundmatud ründajad olid tema koju sisenenud ja kõik tapnud.

Kohtuprotsessi ajal pöördus paar aga teineteise vastu. 2015. aasta ülemkohtu otsuses öeldakse, et Shabnam ütles oma paragrahvi 313 avalduses, et Saleem sisenes majja noaga läbi katuse ja tappis kõik oma pereliikmed, kui ta magas. Saleem seevastu ütles, et jõudis majja ainult Shabnami palvel ja kui ta sinna jõudis, tunnistas naine, et tappis teised.

Seitse aastat pärast kuritegu, kui ta poeg asendushooldusele saadeti, oli Shabnam väitnud, et kartis tema elu pärast, kuna inimesed, kes tapsid tema perekonna omandivaidluse tõttu, võivad ka teda kahjustada.

Shabnamiga on endiselt saadaval juriidilised valikud

Enne kui ta üles pootakse, on Shabnamil veel mõned õiguskaitsevahendid alles. 19. veebruaril, päev pärast seda, kui ta esitas kubernerile ja presidendile uued armuavaldused, ütles Shabnami advokaat, advokaat Shreya Rastogi avalduses, et Shabnamil on väga olulised põhiseaduslikud õiguskaitsevahendid, mida tuleb veel kasutada. Nende hulka kuulub õigus vaidlustada tema halastustaotluse tagasilükkamine erinevatel põhjustel Allahabadi kõrgemas kohtus ja ülemkohtus ning samuti õigus esitada ülemkohtule raviavaldus läbivaatamistaotluse otsuse peale.

Raviavaldusega saab vaidlustada Riigikohtu 2020. aasta jaanuari otsust, millega jäeti jõusse tema surmaotsus.

Samuti tuleb seaduse järgi hukata, kui sama juhtumi raames on surma mõistetud mitu inimest. Seega saab Shabnami ja Saleemi üles puua alles siis, kui mõlemad on ammendanud kõik oma õiguslikud vahendid.

Shabnamid on

Shabnami poeg viibis temaga paar esimest eluaastat vanglas. 2015. aastal tuli ta saata asendushooldusele, kuna vangla käsiraamatu järgi ei tohi naisvangid enda juures hoida üle kuueaastaseid lapsi.

Taj elab nüüd koos ajakirjanik Usman Saifiga, kes oli Shabnami kolledži noorem, ja tema naise Suhinaga.

Saifi oli öelnud sellel veebisaidil 2015. aastal: Shabnam, millest kuuled, surmamõistetu naine, ei ole minu tuttav Shabnam. Käisime samas kolledžis... Ta maksis kunagi mu kolledžitasu, kui ma ei saanud, aitas mind märkmete tegemisel ja seisis minu eest kolledžis. Seda kõike täpselt nagu vanem õde teeks. Nii et kui see juhtus, olin šokeeritud. Ütlesin oma naisele, et olen Shabnamile palju võlgu ja pean seda tema heaks tegema.

Teised Indias surmamõistetud naised

Vastavalt New Delhi riikliku õigusülikooli 2016. aasta aruandele surmanuhtluse kohta Indias on riigis surmamõistetud 12 naist, kes kõik kuuluvad mahajäänud klassidesse ja usuvähemustesse.

Teine juhtum, kus president on süüdimõistetute armuavaldused tagasi lükanud, on juhtum Renuka Shinde ja Seema Mohan Gavit , õed, kes mõisteti aastatel 1990–1996 Maharashtra linnades süüdi mitme lapse röövimises ja tapmises.

Koos ema Anjanaga süüdistatuna 13 lapse röövimises ja neist 10 mõrvas mõistis ülemkohus 2006. aastal süüdi viies neist mõrvadest, peale inimröövide. Õdede kaitsja sõnul pani mõrvad toime nende ema – kes suri kaks aastat pärast vahistamist 1996. aastal – ja õdesid raamis Renuka abikaasa Kiran Shinde, kellest sai heakskiitja.

Naised röövisid lapsi, et kasutada neid taskuvarguste ja pisivarguste ajal rekvisiidina või tähelepanu kõrvalejuhtimiseks. Hiljem nad tapsid nad.

Kolhapuri istungite kohus mõistis õed süüdi juunis 2001. Bombay ülemkohus jättis neile 2004. aastal määratud surmanuhtluse jõusse ja ülemkohus 2006. aastal. 2014. aastal lükkas toonane president Pranab Mukherjee nende armupalve tagasi.

Jagage Oma Sõpradega: