Abielurikkumise juhtum: kuidas ülemkohus rõhutas naiste autonoomiat kui inimväärikuse tahku
Abielurikkumine jääb abielulahutuse aluseks ja jääb seetõttu tsiviilõiguse alla. Neljapäevast otsust tervitavad need, kes usuvad, et abieluasjades tuleks kriminaalõigust vähem kasutada.
Oma otsuses teatas CJI, et mees ei ole oma naise peremees ega oma tema suhtes seaduslikku suveräänsust. Ta märkis, et iga süsteem, mis kohtleb naist väärikalt… kutsub esile põhiseaduse viha. (Illustratsioon: C R Sasikumar) Põhiseaduse ilu seisneb selles, et see hõlmab ka mina, sina ja mina. India ülemkohtunik Dipak Misra märkis olulises kohtuotsuses, mis dekriminaliseeris abielurikkumise. Viiest kohtunikust koosnevas neljas üksmeelses kohtuotsuses ühehäälse otsusega – CJI Misra ja Justice A M Khanwilkar; kohtunik R F Nariman; kohtunik D Y Chandrachud; Kohtunik Indu Malhotra – ülemkohus tühistas India karistusseadustiku (IPC) arhailise paragrahvi 497 selle ilmse omavoli tõttu karistades ainult mehi abielurikkumise ja naise kohtlemise eest oma mehe omandina.
Oma otsuses teatas CJI, et mees ei ole oma naise peremees ega oma tema suhtes seaduslikku suveräänsust. Ta märkis, et iga süsteem, mis kohtleb naist väärikalt… kutsub esile põhiseaduse viha.
LOE | Pilk teistele riikidele, kus abielurikkumine on ikka kuritegu või mitte
Kohtunik Chandrachud tühistas tema isa otsuse. Aastal 1985 oli endine CJI Y V Chandrachud toetanud paragrahvi 497 (Sowmithri Vishnu vs Union Of India & Anr); neljapäeval nimetas kohtunik D Y Chandrachud seda sätet viktoriaanliku moraali reliktiks ja märkis, et see lähtub arusaamast, et naine on vaid vallasvara; tema abikaasa vara. Kohtunik Chandrachud rõhutas võimet teha valikuid kui inimvabaduse ja -väärikuse põhiaspekti ning märkis: autonoomia seksuaalsuse küsimustes on inimväärika eksistentsi lahutamatu osa… Paragrahv 497 jätab naise suutmata teha neid põhimõttelisi valikuid.
Kohtunik Nariman nimetas paragrahvi 497 artiklit 14 (võrdsus) ja artiklit 15 rikkuvaks, kuna see diskrimineerib soo alusel ja karistab ainult mehi. Viidates iidsetele arusaamadele, et mees on võrgutaja ja naine on ohver, ütles ta, et see pole tänapäeval enam nii.
Kohtunik Malhotra märkis, et paragrahv 497 muutis diskrimineerimise institutsionaliseerituks ning oli täis anomaaliaid ja ebakõlasid, nagu abielurikkumine, mis ei ole kuritegu, kui abielus naine oli oma mehe nõusolekul.
'Vargus' ja 'abielurikkumine'
Kohus märkis silmatorkavaid sarnasusi STK-s sätestatud 'varguse' ja 'abielurikkumise' kuritegude vahel. Paragrahvi 497 järgi ei saanud naine oma meest ega tema väljavalitu nn abielukodu pühaduse rikkumise eest kohtu alla anda, kuna mees ei olnud tema ainuomand, vaid abikaasa. 1973. aasta kriminaalmenetluse seadustiku paragrahv 198 lõike 2 kohaselt võis ainult abikaasa kohtu alla anda mehe suhtes, kellega tema naisel oli seksuaalsuhe. Veelgi enam, kui mehel oli suhe vallalise naise, lahutatu või lesega, ei loeta abielurikkumise kuritegu kellegi vastu.
Miks tegi Briti-aegne seadus naistele erandi? Tegelikult ei olnud lord Macaulay juhitav 1837. aasta esimene õiguskomisjon abielurikkumist oma esialgses STK-s kuriteona hõlmanud, lugedes seda ainult tsiviilõiguse rikkumiseks. 1860. aasta teine õiguskomisjon, mida juhtis Sir John Romilly, muutis abielurikkumise kuriteoks, kuid säästis naisi abielurikkumise eest elutingimuste tõttu – lapsabielu, abikaasade vanusevahe ja polügaamia – karistusest. STK koostajad pidasid seda naistele sümpaatseks ning pidasid tõelisteks kurjategijateks ka mehi.
Loe | Naine ei ole abikaasa omand: Riigikohus
1954. aastal käsitles ka ülemkohus paragrahvi 497 kui erisätet, mis tehti naiste kasuks, kes kasutavad põhiseaduse artikli 15 lõike 3 alusel osariigi volitusi (Yusuf Abdul Aziz vs. Bombay osariik). 1988. aastal kinnitas kohus paragrahvi 497, öeldes, et vastutab ainult kõrvaline isik ja see erand on põhimõtteliselt naiste kasuks suunatud vastupidine diskrimineerimine (Revathi vs. India Liit). Ülemkohus asus seisukohale, et abielukodu lõhkumine ei ole vähem tõsine kuritegu kui eluaseme avamine, ning keeldus tühistamast paragrahvi 497, kuna see oli poliitika, mitte põhiseaduslikkuse küsimus. Need otsused on nüüd tühistatud.
Üle riikide, kultuuride
Mitte ainult STK, vaid enamik õigussüsteeme käsitles abielurikkumist raske kuriteona. The Encyclopedia of Diderot & d’Alembert, Vol. 1 (1751) võrdsustas ka abielurikkumise vargusega: abielurikkumine on pärast tapmist kõige karistatavam kuritegudest, sest see on vargustest kõige julmem. 1707. aastal väitis Inglise lord ülemkohtunik John Holt, et mees, kellel on seksuaalsuhted teise mehe naisega, on suurim sissetung varale.
Hindu ja islami seadused nägid ette karistuse nii meestele kui naistele ning ka suhete eest vallalise naisega.
Manu traktaat andis abielurikkumisele äärmiselt laia definitsiooni – naisele kingituste pakkumine, temaga koos hulkumine, tema kaunistuste ja kleidi puudutamine ning temaga voodil istumine – kõik need teod on abielurikkujad – ning määras abielurikkumise eest karistuseks surma, eeldusel, et kurjategija ei olnud braahmaan. Abielu truudusega seotud naiste kohta kuulutas Yajnavalkya traktaat: Abielurikkujalt abikaasalt tuleks võtta tema võim teenijate üle, ta tuleks panna kandma määrdunud riideid, talle tuleks anda piisavalt toitu, et ta saaks elada, teda tuleb põlglikult kohelda ja panna maas lamama: ta muutub puhtaks, kui tal on igakuine menstruatsioon, aga kui ta abielurikkumise ajal rasestub, tuleks ta hüljata.
Islamiseadus, mis nägi abielurikkumise eest ette 100 piitsahoopi, määratles kuriteo kitsalt – väljaspool abielu –, kuid muutis selle tõestamise peaaegu võimatuks, nõudes nelja tegeliku seksuaalakti tunnistaja ütlusi. Kui neli tunnistajat ütlusi ei anna, karistati nii süüdistuse esitajat kui ka ütlusi andnud tunnistajaid 80 vitsahoopi ja nende ütlusi ei võeta edaspidi vastu.
Kolmapäeval võttis kohus teadmiseks abielurikkumise ülemaailmse dekriminaliseerimise. Tänapäeval pole see enamikus Euroopa riikides enam kuritegu. USA-s kehtivad umbes 10 osariigis erinevad kriminaalseadused, mis keelavad abielurikkumise. Mõned keelavad ainult avaliku ja kurikuulsa abielurikkumise, teised aga tavapärase abielurikkumise, mille karistused ulatuvad rahatrahvist (10–1000 dollarini) kuni kolmeaastase vangistuseni. Kahtlusi on väljendatud nende abielurikkumist käsitlevate seaduste jätkuva kehtivuse suhtes alates 2003. aastast, mil USA ülemkohus (Lawrence vs Texas) tühistas sodoomia eest karistavad seadused.
Sellistes riikides nagu Saudi Araabia, Jeemen ja Pakistan käsitletakse abielurikkumist jätkuvalt surmanuhtlusena. Indias on kohtuotsust kritiseerinud erinevad rühmad, nagu RSS, All India Muslim Personal Law Board ja kristlikud fundamentalistid. Ka BJP juhitud valitsus oli abielurikkumise dekriminaliseerimise vastu.
Abielurikkumine jääb abielulahutuse aluseks ja jääb seetõttu tsiviilõiguse alla. Neljapäevast otsust tervitavad need, kes usuvad, et abieluasjades tuleks kriminaalõigust vähem kasutada.
Jagage Oma Sõpradega:
