Laupäevane terrorirünnak Ankaras: kas Türgi läheneb kokkuvarisemisele?
Kriisi juured peituvad 2009. aastal, kui president Recep Tayyip Erdogani islamistlik režiim nägi araabia kevades võimalust asetada Türgi uue Lääne-Aasia korra keskmesse.
Meeleavaldajad vilgutavad V-märki pühapäeval, 11. oktoobril 2015 Türgis Diyarbakiris toimunud plahvatuste protestimise ajal. (Allikas: AP) Oleme Lähis-Idas, kirjutas silmapaistev Türgi ajakirjanik Mehmet Barlas pärast seda, kui arvatavad Islamiriigi enesetaputerroristid võtsid sihikule laupäeval Ankaras toimunud meeleavalduse, tappes vähemalt 97 inimest, mis on maakonna ajaloo halvim terrorirünnak. Pomm plahvatab, inimesed surevad. Ka meie oleme Lähis-Ida riik.
Välja arvatud, Türgi ei ole: Mehmet Barlas ise naudib teatavasti ikka ja jälle jooki; ta on abielus ülimalt lääneliku Canan Barlasega; elab villas, mis, nagu ka teised Istanbulis, lähtub Euroopas kujundatud elustiiliideaalidest; tal on huumorimeel, mida Riyadhi usupolitsei heaks ei kiidaks.
Geograafia võib aga olla saatus – ja pommitamine on pannud paljud küsima, kas Türgi pääseb oma naabruskonna saatusest.
[seotud postitus]
Kriisi juured peituvad 2009. aastal, kui president Recep Tayyip Erdogani islamistlik režiim nägi araabia kevades võimalust asetada Türgi uue Lääne-Aasia korra keskmesse. Välisminister Ahmet Davatoglu sõnul oli idee ehitada üles omamoodi uuestisündinud Ottomani impeerium, millesse Istanbul ühendaks taas Balkani piirkonna, Lähis-Ida ja Kaukaasia.
Nagu enamik suurejoonelisi geopoliitilisi plaane, läks ka see peagi käsikirjast välja. Araabia kevad varises kokku araabia suveks – džihadistide vägivalla põlevaks katlaks. Erdoğani toetus niinimetatud mõõdukatele mässulistele Süürias – tegelikult peamiselt Moslemivennaskonnaga seotud islamistidele – andis võidu al-Qaedale ja Islamiriigile.
Džihadistide rünnak viis lääneriikide valitsused omakorda relvastama kurde – etnilist rühma, mis on Türgi pikaajalise etnilis-religioosse lahkulöömise keskmes.
Kartes kurdi võimu kasvu, andis Erdogani valitsus korralduse anda rünnakuid mässulise Partiya Karkerên Kurdistani ehk PKK vastu, mille kättemaksuks tappis üle 100 Türgi politseiniku ja sõjaväelase.
Islamiriigi džihadistid viisid samal ajal oma kurdivastase kampaania Süürias ja Iraagis Türki, korraldades eelkõige enesetapupommi, mis nõudis sel suvel 33 inimelu.
Praegusel hetkel on kolm põhjust arvata, et vägivald Türgis süveneb. Esiteks teenib üle 1400 Türgi kodaniku nüüd Islamiriigis ja teistes džihadistlikes rühmitustes – tuumik, mis võib sõja koju tuua.
Lisaks kasvab Türgi natsionalistlik agressioon kurdide vastu – midagi, mis võib legitimeerida või õhutada islamistlikku vägivalda.
Lõpuks on kurdide probleem. Kuigi kurdi rühmitused olid teatanud, et alustavad uuesti relvarahu, muudavad jätkuvad terrorirünnakud ja parempoolne mobilisatsioon iga tulevase rahulepingu sõlmimise palju raskemaks.
Seda öeldes ei ole Türgi Iraak ega Egiptus: vaatamata Erdoğani kasvavale autoritaarsusele on seal tugev demokraatlik traditsioon; kodanikuühiskond on elav; naiste vabadused on tugevad; ja majandus, kuigi aeglustub, ei kuku kokku. Pealegi on Türgi riik seni näidanud, et selle juured on liiga sügavad, et mässud või terrorism neid kõrvale pühkida.
Jagage Oma Sõpradega:
