Tähtkuju Kompensatsioon
Saatluskoh

Uurige Ühilduvust Sodiaagimärgi Järgi

Expressi majandusajaloo seeria – 3: kuidas 'drakooniline' FERA klausel jaeinvestorite huku põhjustas

1973. aasta välisvaluuta reguleerimise seadus ehk FERA võeti vastu suure inflatsioonisurve ja ebakindlate ekspordiväljavaadete taustal.

jaeinvestorid, välisvaluuta reguleerimise seadus, FERA, India majandus, India välisvaluuta, India fera seadus, FERA ettevõtted, India välisettevõtted, äriuudised, India uudised1973. aasta välisvaluuta reguleerimise seadus ehk FERA võeti vastu suure inflatsioonisurve ja ebakindlate ekspordiväljavaadete taustal pärast varasemate aastate toormebuumi.

Rohkem kui neli aastakümmet tagasi, veidi pärast esimest suurt naftašokki 1973. aastal, mis põhjustas mitmel järgneval aastal tohutu surve maksebilansi rindele (BoP) ning tohutu nafta, toiduteravilja ja väetiste impordiarvega, Indira Gandhi juhitud valitsus otsustas kehtestada seaduse eelkõige välisvaluuta reguleerimiseks või säilitamiseks.







1973. aasta välisvaluuta reguleerimise seadus või FERA võeti vastu suurte inflatsioonisurvete ja ebakindlate ekspordiväljavaadete taustal pärast varasematel aastatel toimunud toormebuumi – ja, nagu valitsus neil aastatel tunnistas, maksebilansi ebasoodsa pöörde taustal. ees.

Kuid vähesed mõistsid, et see oli olukord, mis tulenes mõnest selle karmi seaduse sättest, mis viis aktsiaturgudel ühe esimestest olulistest õhetustest. See säte – FERA klausel 29 – kohustas Indias tegutsevatel välisettevõtetel, mille emaettevõtte osalus ületab 40%, oma osalust lahjendama.



Parlamendis tõstatati küsimusi, miks võiks selline ettevõte nagu Colgate, mille kapital on vaid umbes 1,5 miljonit Rs, kodumaale tagasi tuua või maksta välja dividende sada korda rohkem kui oma kapital. Sihtmärgiks oli ka Coca-Cola, mis tegutses riigis filiaalina, nagu ka 900 teist rahvusvahelist ettevõtet. Seadust muutma sundis poliitiline arusaam, et selle kontrollimiseks tuleb midagi ette võtta, ja ka monopolide ülesehitamist puudutavad küsimused.

Pärast seda, kui RBI koostas rahandusministeeriumi majandusosakonnaga konsulteerides suunised või eeskirjad, anti välisfirmadele nõuete täitmiseks aega kuus kuud.



Need olid kapitaliemissiooni kontrollija ajad, kelle heakskiitu oli vaja iga aktsia müügiks ja hinnaks. Vanas RBI majas Mint Streetil oli nende FERA ettevõtete, nagu neid hakati kutsuma, taotlusi täis korrus kuhjatud. FERA komitee, kuhu kuulusid kapitaliküsimuste kontroller A V Ganesan – kellest sai seejärel kaubandussekretär ja India üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) läbirääkimiste võtmetegelane – ning RBI kõrgemad ametnikud ja teised ametnikud, menetlesid ja kiitsid taotlusi heaks.

Üks esimesi juhtumeid, mis otsustati, oli Colgate, kus vaekogu ütles, et ettevõte peab oma osalust lahjendama 100%-lt 40%-le. Erandiks olid pangandus ja lennufirmad.



Koks ja IBM keeldusid. See oli aeg, mil aktsiaturg oli masenduses, eriti arvestades valitsuse kehtestatud dividendipiiranguid 1974. aastal, salakaubavedajate mahasurumist ning tohutuid majanduslikke väljakutseid aastatel 1973–1974 ja 1974–75, mil India pidi IMF-ilt laenu võtma, sealhulgas õli erisoodustuse alusel. Hargmaistele ettevõtetele anti kaks aastat nõuete täitmiseks ning aastatel 1975–1976 ja hiljem muutus kapitalituru nägu.

Emissioon või pakkumine, mis muutis investorite arusaama, oli Colgate. Hinnakujundus oli madal – otsustas kapitaliküsimuste kontrolör – ja emissioon oli tohutult edukas ning investorid panid selle üle. Börsil noteerimise järgset kasumit nähes asusid tuhanded investorid järjekorda, et osta paljude teiste, näiteks Hindustan Leveri, Sterlingi teefirmade jne aktsiapakkumisi.



Tagantjärele mõeldes võis hinnakujunduse kontrollimine valitsuse toetatud komitee poolt, kus oli ka UTI esimees, olla tagasiminek.

Kuid sel sotsialismiajastul näib, et poliitikat ajendas soov mitte lasta hargmaistel ettevõtetel liigset kasumit ära kooruda ja turgutada kapitaliturge, et aidata kohalikel ettevõtetel kapitali kaasata. Poliitika rakendamise ajal oli Manmohan Singh rahandusministeeriumi majandussekretär.



Alates 70ndate lõpust ja 80ndate algusest hakkasid kodumaised ettevõtted India kapitaliturge kasutama – patriarh Dhirubhai Ambani juhitud Reliance Industries Ltd kogus vahendeid algselt nominaalväärtusega ning hiljem järgisid eeskuju TELCO, VIP Industries, Ranbaxy ja Forbes.

Kolm-neli aastakümmet hiljem tundub irooniline, et vaatamata India aktsiaturgude kasvule näeb India esmastel turgudel vähe emissioone kohalike parimate ettevõtete poolt ning huvitaval kombel on hinnakujundus probleem investorite jaoks, kes on minevikus kannatanud. Poliitiline sekkumine, keegi?



shaji.vikraman@expressindia.com

Jagage Oma Sõpradega: