Ekspert selgitab: põllumeeste protestid, suur pilt

Põllumajandustootjate protest: tuhandete põllumeeste protest Delhi piiridel on toonud fookusesse mitmed probleemid India põllumajanduses. Üks riigi juhtivaid poliitikaeksperte annab aabitsa mõne olulise küsimuse kohta.

Traktorite miiting Delhi äärelinnas taluseaduste vastu. (Ekspressfoto: Abhinav Saha)

Põllumeeste agitatsioon Delhi piiril on nüüdseks 45 päeva vana ja näib, et valitsus on otsustanud, et ta ei peata ega tühista kolme seadust, mille parlament 2020. aasta septembris kiirustades vastu võttis.

Valitsusministrid on selgitanud seaduste kasulikke sätteid ja sotsiaalmeedia on täis lugusid sellest, kuidas Punjabi põllumehed on ära kasutanud põllukultuuride hankimise süsteemi minimaalne tugihind (MSP) . Kuigi Punjab ja Haryana on saanud põllumeeste agitatsiooni keskpunktiks, pole praegune põllumajanduse stsenaarium kuigi lootusrikas ka teistes osariikides. Mõned olulised küsimused on arutatud allpool.

Milline on praegune maa olukord põllumajanduses?

Põllumajandusalune pind on vähenenud – see vähenes 159,5 miljonilt hektarilt (mn ha) aastatel 2010-2011 157 miljoni hektarini aastatel 2015-2016, kuid tegutsevate majapidamiste arv on kasvanud (kasvanud 138,3 miljonilt umbes 146 miljonile). See kajastub põllumeeste keskmise maavalduste suuruse vähenemises, mis on langenud 1,2 hektarilt ligikaudu 1,08 hektarile.

Riigi põllumeeste arvu hinnangu puudumisel võetakse selle asenduseks maaomandite arv. See tähendab, et Indias on umbes 146 miljonit ehk umbes 14,6 miljonit põllumeest. Ligikaudu 86% neist on maaomandi keskmine suurus alla 2 hektari; neid nimetatakse India väike- ja marginaalseteks põllumajandustootjateks (SMF). SMF-id tegutsevad umbes 47,35% kogu põllumajandusmaast. Rohkem kui pooled India põllumeestest elavad viies UP, Bihari, Maharashtra, MP ja Karnataka osariigis.

Siraj Hussain, IAS (retd), on suurema osa oma karjäärist tegelenud India põllumajandusega seotud probleemidega. Ta oli toidutöötlemisministeeriumi sekretär ja põllumajandusministeeriumi sekretär ning FCI esimees ja tegevdirektor. Alates IAS-ist pensionile jäämisest on ta olnud India rahvusvaheliste majandussuhete teadusnõukogu külalisvanemteadur.

Kas maa killustumine on probleem?

Väiksemad maavaldused toodavad väiksemaid toodangut, mille koondamine muutub hädavajalikuks, et isegi kärukoorem põllumajandustoodete turukomitee (APMC) mandile või lähedalasuvale turule toimetada. Killustatusest tingitud väikeste majapidamiste tõttu on väike- ja marginaalsed talupidajad sunnitud oma toodangut talu väravas müüma. See kehtib eriti osariikides, kus APMC mandide võrk on nõrk.

Põllumeeste protest Haryana CM Manohar Lal Khattari vastu tugevnes enne tema saabumist 'Kisan Mahapanchayati' Kaimla külla Karnalis. (Jasbir Malhi kiirfoto)

Mitu protsenti riigi tööjõust tegeleb põllumajandusega? Kas töötajad tuleb võõrutada? Kuidas?

Tööbüroo hiljutiste hinnangute kohaselt töötab 45% India tööjõust põllumajanduses. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel moodustavad 55% põllumajandustööjõust põllumajandustöötajad, st need, kes ei oma maad ja töötavad teiste maal palga eest; alla 45% on põllumehed, kes omavad ja harivad maad. India põllumajandus ei suuda pelgalt põllumajanduse kasvuga nii suurt rahvastikku ülal pidada.

Kas riis on ainus vett ahmiv põllukultuur?

Öeldakse, et 1 kg suhkru jaoks kulub umbes 1500–2000 liitrit, 1 kg riisi jaoks aga 5000 liitrit. Osariikide lõikes on erinevusi. UP-s kasvatatud roost toodetud kilogrammi suhkru kohta kulub 1044 liitrit vett, Maharashtras aga kaks korda rohkem – 2086 liitrit. Maharashtras kasvatatakse suhkruroogu 4% haritavast maast, kuid see tarbib üle 70% niisutusveest. Suhkruroo kõrge tootluse tõttu võrreldes teiste põllukultuuride kombinatsioonidega ja kindla turustamise tõttu on suhkruroo pind kasvanud isegi veest tingitud piirkondades.

Kuigi Punjab ja Haryana on saanud põllumeeste agitatsiooni keskpunktiks, pole praegune põllumajanduse stsenaarium kuigi lootusrikas ka teistes osariikides.

Parlamendis vastu võetud kolm seadust ei puuduta suhkrusektorit. Pandžabis kasvatatakse suhkrut vaid 1,2% põllukultuuride kogupindalast. Seega ei saa nad suhkruroogu soodustavast poliitikast kasu.

Kas nisu ja riis on ainsad põllukultuurid, mille eest põllumajandustootjad saavad MSP-d?

Samal ajal kui valitsus deklareerib MSP-d 23 põllukultuuri kohta, hangitakse suurtes kogustes ainult nisu ja koorimata riisi, kuna need peavad vastama PDS-i nõudele, mis on umbes 65 miljonit tonni.

Kas hangetest saavad kasu ainult Punjabi ja Haryana põllumehed?

Aastatel 2019–2020 hankis Punjab 92,3% oma riisitoodangust. Haryana hankis 89,2%, Telangana aga 102% oma toodangust. Nisu puhul hankis Punjab tänavu 72% oma toodangust, Haryana ja MP aga vastavalt 62% ja 66%.

Milliseid teisi põllukultuure kaitseb valitsus erinevate meetmetega?

Alates 2015.–2016. aastast on valitsus hankinud India riikliku põllumajandusühistute turundusliidu (NAFED) ja väiketalunike põllumajandusettevõtete konsortsiumi (SFAC) kaudu suuremaid koguseid kaunvilju, et säilitada 2 miljoni tonni suurust puhvervaru. Puuvilla hangib India Cotton Corporation, maapähkleid aga mõnes osariigis, näiteks Gujaratis.

Mõningaid aiandustooteid hangitakse ka juhuslikult, nt õunad J&K-st aastatel 2019–2020 ja sibul Maharashtras peaaegu igal aastal.

Valitsus ei hangi suhkruroogu, kuid selle põllumeestele on tagatud õiglane ja tasuv hind (FRP), mida maksavad suhkrutehased. Mõnes osariigis teatab valitsus riikliku soovitusliku hinna, mis on kõrgem kui FRP.

Džuut on teine ​​põllukultuur, mida valitsus kaitseb, kuigi seda otseselt ei hangita. Vastavalt 1987. aasta džuudist pakkematerjalide seadusele (JPM) on valitsus otsustanud, et 100% toiduteradest ja 20% suhkrust tuleb kohustuslikult pakendada mitmekesistesse džuudist kottidesse.

Kui aiandus ja piimandus on tulusamad, siis miks ei loobu põllumehed MSP põllukultuuridest ega lähe neile üle?

Piimatootjad ning puu- ja juurvilju kasvatavad põllumehed on võrdselt altid turuhindade kõikumisele. Välja arvatud Gujarati piimaühistud, rahastavad piimaliite osariikide valitsused erinevate vahenditega.

Milliseid toetusi antakse India põllumajandusele?

India põllumajandustootjaid toetatakse nii sisendi kui ka väljundi poolel. Sisendpoolel saab keskmine India põllumees toetusi väetiste, seemnete, põllumajandusmasinate ja -seadmete, elektri, logistika jms eest. Väljundi poole pealt pakub mereala ruumiline režiim tuge tugeva hankeinfrastruktuuriga osariikides. Väikesed ja marginaalsed põllumajandustootjad saavad aga neist toetustest vaid väikese osa.

Ettevõtetele liigub ka hulk põllumajandusele mõeldud toetusi, nt toiduainete töötlemisüksustele ja külmaketiprojektidele antav toetus.

Miks siis öeldakse, et India põllumajandustootjatele kohaldatakse netomaksu?

Vastavalt ICRIER-OECD aruandele, hoolimata India põllumeeste toetamiseks ja subsideerimiseks kasutatavatest skeemidest, mis on tingitud regressiivsest turunduspoliitikast (nii siseriiklikest kui ka rahvusvahelistest kaubanduspoliitikatest) ning ladustamise, transpordi jne põhiinfrastruktuuri puudujäägist, India põllumehed kandsid puhaskahju ja seetõttu said nad toetuste saamisest hoolimata netomaksu. Aastatel 2014–2016 maksustati India põllumajandustootjate netomaksu keskmiselt 6%.

Kui suur on põllumajandustoetuste tase teistes riikides?

Sama ICRIER-OECD aruande kohaselt said India põllumehed netomaksuga maksustamise (st said negatiivse toetuse), kuid suurima positiivse toetuse said esimese maailma riikide Norra, Šveitsi, Jaapani, Korea, Ameerika Ühendriikide ja Austraalia põllumehed. Isegi Indoneesia põllumehed said palju suuremat positiivset toetust. Ukraina oli teine ​​riik nagu India, mis hakkas oma põllumehi maksustama.

Tuhanded farmerid, peamiselt Punjabist, Haryanast ja Lääne-Uttar Pradeshist, protestivad Delhi erinevatel piiridel üle kuu aja kolme seaduse vastu.

Milliseid toetusi saavad keskklass ja rikkad? Kas doteeritakse ka teisi majandusharusid?

2014.–2015. aasta majandusülevaade pühendas osa keskklasside toetustele. Nende hulka kuuluvad säästude kõrgemad intressimäärad, tulumaksuvabastused, raudtee, elekter, LPG, kuld ja lennukiturbiinikütus (ATF). Kõrgharidus riigiasutustes on tugevalt subsideeritud. Valitsus kaitseb tööstust ka tootlikkusega seotud soodustussüsteemide, kõrgete imporditariifide ja regulatiivsete muudatuste kaudu.

Miks põllumehed agiteerivad, kui valitsus ütleb, et uued seadused aitavad neid? Ja miks on Punjabi põllumehed agitatsiooni esirinnas?

Punjabi, Haryana ja teiste osariikide põllumehed, kus on tugev APMC mandis ja tõhus hankesüsteem, kardavad kolme seadust rohkem. Nad kardavad, et need seadused näitavad nisu ja koorimata nisu hanke lõpu algust. Nad kardavad, et nende riikide edu hangete taristu loomisel võib nüüd saada keskuse toetuse äravõtmise põhjuseks.

Kas põllumajanduse võib jätta täielikult turujõudude hooleks?

Põllumajandustootjaid ei saa jätta täielikult turujõudude meelevalda. Põllumajandustootjad, kes kasvatavad mitte-MSP põllukultuure, eriti puu- ja köögivilju, on aastate jooksul kogenud tohutut hindade kõikumist. Hinnapuuduse tasumise skeem MP-s ei õnnestunud. Seega on otsene sissetulekutoetus ainus viis kaitsta neid suurte kahjude eest. Ettenähtav kaubanduspoliitika võib aidata kaasa ka erainvesteeringute ligimeelitamisele põllumajandusahelasse, mis võib toimida volatiilsuse eest kaitsjana. FPOde kaudu sõlmitavad optsioonilepingud võivad samuti tuua stabiilsust, kuid enamik põllumehi ei ole tulevaste turgudega toimetulemiseks piisavalt haritud, mistõttu vajavad nad valitsuse tuge ja juhiseid.

Kas hankeid saab tühistada? Mis saab siis PDS-ist?

India hankesüsteemil on kaks eesmärki – MSP-lt ostmine toetab põllumehi ja PDS-i raames hangitud terade subsideeritud jaotamine toetab India majanduslikult haavatavaid inimesi. Vastavalt hiljutistele riikliku peretervise uuringu (NFHS) andmetele India alatoitluse kohta on naiste ja laste alatoitluse näitajad aastate jooksul halvenenud. Sellele keskendudes jääb PDS-süsteem tõenäoliselt ka järgmisteks aastateks. Kuid valitsus teeb hästi, kui koostab PDS-i 10-aastase tegevuskava aastani 2030, nii et hangitakse ainult nõutavad kogused nisu ja riisi.

Kas esmatarbekaupade seaduse muudatuste ja suurettevõtete toiduärisse sisenemise tõttu e-kaubanduse ja kaasaegse jaekaubanduse kaudu kardetakse tõelist tarbijahindade tõusu?

Kõrge väärtusega põllumajandussaaduste puhul, mille India on puudujäägis või ainult marginaalses ülejäägis (nagu kaunviljad), on ettevõtetel tõeline hirm varuda, eriti need, mis on kaasaegses jaemüügis ja e-kaubanduses. Valitsus peab tegema kohustuslikuks nende laovarude hoidmise ainult Laoarendus- ja Reguleerimisameti registreeritud ladudes, et eravarud oleksid valitsusele teada.

Millist rolli peaksid osariikide valitsused etendama põllumeestele õiglaste hindade saavutamisel?

Kui India peab loobuma hankepõhisest toetusest, mis praegu piirdub ainult teatud põllukultuuridega, tuleb välja töötada atraktiivsem sissetulekutoetuse kava. Siiski tuleb sellega kaasneda palju suuremad investeeringud nii avaliku kui ka erasektorisse põllumajanduse infrastruktuuri. Rashtriya Krishi Vikas Yojana (RKVY) ergutas osariike, mis suurendasid nende kulutusi põllumajandusele. Keskuse abi sellistele riikidele peaks olema suurem.

Mitmed detsentraliseeritud hankeosariigid (DCP), nagu Odisha ja Chhattisgarh, väidavad, et nad kannavad hanketoimingutes kahju ja keskus neid täielikult ei hüvita. Täpsed andmed nende kantud kahjude kohta ei ole aga avalikud.

Mida peaks valitsus järgmise viie aasta jooksul tegema, et muuta India põllumajandus konkurentsivõimelisemaks?

Mitmed India osariigid on juba saavutanud arenenud riikide tootlikkuse taseme. Kuid on ka osariike, kus tootlikkus on madal. Madala tootlikkusega piirkondades kasvatatavate põllukultuuride sihipärane uurimine võib anda paremaid seemneid, mis taluvad kliimamuutustest tulenevat kõrgemat temperatuuri. Põuakindlaid seemnesorte on vaja ka vihmaga toidetud aladel kasvatatavate põllukultuuride jaoks. Kvaliteetsed seemned võivad tõsta tootlikkust 15-20%. Hiljutised edusammud kõrgema tootlikkusega köögiviljade ja maisi vallas tõestavad seda.

2018. aastal avaldas Niti Aayogi töörühm dr Parmod Kumari juhitud uuringu 'Nõudluse pakkumise prognoosid aastaks 2033', milles juhiti tähelepanu sellele, et Indias on endiselt nisu ja riisi ülejääk. Jämedate teradega saab kodumaine vajadus suures osas täidetud, kuid kaunviljade osas jääb puudujääk 5-7 miljonit tonni. Õliseemnete osas prognoositakse tohutut, enam kui 50 miljoni tonni suurust puudujääki. Selle õliseemnete puudujäägi täitmiseks vajab India Punjabi ja Haryana parimaid põllumajandustavasid.

Jagage Oma Sõpradega: