'Selle raamatu kirjutamine pani mind kõndima kellegi kingades, kes sinna ei sobi'

Kirjanik-toimetaja Siddhartha Vaidyanathan oma debüütromaanist Mis sul viga, Karthik?, poisipõlvest ja kuidas oma poegi paremini kasvatada

Siddhartha Vaidyanathan on väljas oma debüütromaaniga

Kaheteistkümneaastane Karthik Subramanian sai äsja sissepääsu Bangalore'i poistekooli eliitkooli St George’s, kus ta ihkab saada tunnustust akadeemilise superstaarina. Tema vanemad ja vanaisa valmistavad teda hoolikalt ette ning ta palvetab regulaarselt Ganesha poole, kui ta uude maailma astub. Kuid ta jäetakse koolielu julmuste ja noorukieasse üleminekuga ise hakkama. Ümberringi on ähvardusi, isegi vägivalda.

Seattle'is elav kirjanik ja toimetaja Siddhartha Vaidyanathan, endine spordiajakirjanik, kes on tuntud oma kriketiteemaliste kirjutiste poolest, loob oma teravas, kuid meelelahutuslikus debüütromaanis kirju tegelaste koosseisu. Mis sul viga on, Karthik? (599 Rs, Picador India), mis on kuulunud uute immigrantide kirjutamise eest vastutava rahutute raamatute auhinna ja Atta Galatta-Bangalore'i kirjandusfestivali raamatuauhinna pika nimekirja. Väljavõtted intervjuust:

Viite meid tagasi 90ndate Bangalore'i, uues koolis oma koha leidva nooruki ellu ja meeltesse. Mis pani teid seda lugu kirjutama?

2012. aastal kirjutasin paar lühijuttu, mille tegevus toimub ühes Bangalore'i poistekoolis. RK Narayanilt, VS Naipaulilt ja Mark Twainilt inspiratsiooni ammutades soovisin luua tegelasi, kes elavad väikeses ja intiimses maailmas. Idee oli toetuda oma kogemustele – õppides 90ndatel poistekoolis Bangalore’is – ning uurida suhteid nörtide, rämpsu, kiusajate, peonide ja õpetajate vahel. Ühe loo peategelane oli koolis uus poiss, kellel oli raskusi sisseelamisega. Ta meeldis mulle rohkem kui teised poisid, sest ta märkas asju, mida siseringi inimesed pidasid iseenesestmõistetavaks. Tal oli veetlevalt võluv hääl ja mida rohkem ma sellele mehele mõtlesin, seda huvitavamaks ta muutus. Otsustasin asetada loo linna, mis on täiesti kadunud: enne seda, kui see nimetati ümber Bengaluruks, enne kui see oli IT-sõlmpunkt, ja enne, kui liiklusummikud olid enamiku inimeste meelest kesksel kohal. Tahtsin jäädvustada 90ndate alguse Bangalore’i tunnet läbi noore poisi silmade.

Kas saaksite Karthiku lugejate jaoks dekodeerida?

Karthik on närviline 12-aastane nooruk, kes soovib meele järele olla. Ta on metsikult tähelepanelik, peamiselt seetõttu, et ta otsib pidevalt ohumärke, aga ka sellepärast, et ta tahab olla kõigi heades raamatutes. Noorukiea künnisel on ta hiljuti kolinud alternatiivkoolist eliitkooli, tavakooli. Akadeemilisel rindel jääb Karthik regulaarselt alla oma pere kõrgetele ootustele. Tema õpetajad uues koolis ei pööra talle palju tähelepanu ja uued klassikaaslased löövad ta kallale.

Miks sa tahtsid tema lugu rääkida?

Lapsed lummavad mind. Nad on nii originaalsed ja ei karda küsimusi esitada. Ja ometi on meie haridussüsteemil nende originaalsusest vähe kasu ja see ei suuda sageli vastu võtta neid, kes seavad kahtluse alla autoriteedi. Mul oli õnn veeta kuus aastat alternatiivkoolis J Krishnamurthi asutatud koolis, kus meid julgustati kõike kahtluse alla seadma. Meie õpetajad kohtlesid meid kui võrdseid ja meil lasti õppida omas tempos, ilma et oleksime koormatud kontrolltööde, eksamite ja ülesannetega. Mõned õpetajad pidasid tunde õues, puude vahel ja järvede ääres ning me õppisime maalima, tantsima, laulma, ehitama mudellennukeid ja tegema palju toredaid asju. Mängisime iga päev vähemalt tund aega. Kolisin sealt eliitkooli, kus keskenduti eksamite purustamisele, spordi- ja kirjandusvõistluste võitmisele ning parimatesse kõrgkoolidesse pääsemisele. Ma mõistan mõlema haridusstiili eeliseid ja puudusi. Ilukirjandus aitas mul neid teemasid uurida.

Sellest raamatust oleks võinud saada kriketiromaan, kuid otsustasin esile tõsta ka teisi episoode ja teemasid, mainis Siddhartha Vaidyanathan

Alustasite selle raamatu kirjutamist kuus aastat tagasi. Kas saaksite meile rääkida romaani teekonnast?

Karthik urgitses end minu kujutlusvõimesse aastal 2012. 2014. aastaks olin kirjutanud väljamõeldud mälestusteraamatu, kus 30-aastane Karthik vaatas tagasi oma elule 12-aastasena. Lugu oli suures osas sama, kuid hääl ja stiil olid täiesti täiskasvanulikud. Kui ma selle versiooni lähedastele inimestele saatsin, sai selgeks, et vanem Karthik polnud neile nii köitev kui noorem. Seega otsustasin alustada uuesti ja rääkida lugu 12-aastase vaatenurgast. Lapse hääles on kavalus ja lugeja tunneb rohkem kaasa, kui ta midagi valesti teeb. Järgmise nelja aasta jooksul – leides aega kirjaniku ja toimetaja töö ning isakohustuste vahel – kirjutasin selle romaani.

Palju tuleb ammutada enda mälestustest kooliajast. Mida sa seda lugu kirjutades poisipõlvest aru said?

Mu ema luges raamatut ja küsis, kas kõik sündmused juhtusid ka päriselt. Mulle jäi mulje, et vaatamata sellele, et me olime nii lähedased, ei teadnud ta minu koolikogemustest peaaegu mitte midagi. 90ndatel ei arutletud tavaliselt vanemate ja õpetajatega sellistel teemadel nagu seksuaalsus, kiusamine ja füüsilised piirid. Need olid elu aspektid, mille pidime ise välja mõtlema. Minu koolis oli poisse, kes maadlesid oma seksuaalse identiteediga ja keegi ei kinnitanud neile, et teistsugune olla on okei. Neid vaevles süütunne oma süü tõttu ja see viis selleni, et mõned esinesid eksamitel halvasti ja teised loobusid spordist, milles nad olid head. Kuigi ma kuulun nende hulka, kellel on poisipõlvest head mälestused, olen kindel, et minu klassis oli poisse, keda kiusamine ja mõnitamine tabas. Selle raamatu kirjutamine pani mind kõndima kellegi kingades, kes sinna ei sobi.

Miks me sinu arvates koolis üksteise vastu nii kurjad oleme?

Minu kogemuse järgi tunnevad mehed end oma lähedaste meessõprade seltsis vabanenuna. Nad vannuvad ilma pärssimiseta, räägivad ilma filtriteta ja on oma seksuaalsetest kogemustest avatud. Teismelised poisid on sarnased ja see põhjustab nende vahel kohutavat sõprust. Kuid tagakülg on see, et poisid võivad oma piirid silmist kaotada, eriti kui neid toidab nii palju meessoost energiat nende ümber. Tugevamad poisid lähevad nõrgematele järele; enesekindlad poisid koonduvad nende kallale, kes püüavad sobituda, ning on ebaterve kinnisidee lihaste ja muude füüsiliste omaduste suhtes. Selle maailma elamine võimaldab näha alatuse päritolu. Seksism ja homofoobia normaliseeritakse igapäevastes vestlustes ja need võivad kasvada füüsilisteks rünnakuteks. Kui ragistamine muutub igapäevaseks, peetakse seda üleminekuriituseks. Poisid alahindavad, kui hävitav võib kiusamine olla ja selle ohvritele tekitatavat püsivat kahju. Oma poegade paremaks kasvatamiseks peame kõigepealt mõistma, kuidas nad käituvad oma meessoost sõprade läheduses.

Lugu toob esile arvukad ootused, mis meil on lapsele, kes on sama paljude reeglite ja määrustega veelgi takerdunud. Hirm, et ei suuda täita ja täita, on nii tohutu, lisage sellele kolleegide surve. Mida on vaja muuta, et elu lihtsamaks muuta?

Mängus on süsteemsed probleemid. Haridussüsteem, mis hindab lapsi nende sooritamise järgi eksamite komplektil, toob kaasa ebamõistliku surve. Kolledži sisseastumine põhineb täielikult hinnetel ja eirab õpilase loovust, tundlikkust, teadmiste laiust, uuendusmeelsust ja õppekavavälist võimekust. Meeldejäävas essees, kus ta vaatab tagasi oma lapsepõlvele, kirjutab George Orwell: Ma ei usu, et umbes kahe aasta jooksul pole kunagi olnud päeva, mil 'eksam', nagu ma seda nimetasin, oleks olnud minu jaoks täiesti väljas. ärkvel olevad mõtted. India kontekstis on eksamid esmatähtis vähemalt viis või kuus aastat, mis põhjustab eelteismelistele ja teismelistele erakordset survet. Sellele hindamismeetodile peab olema alternatiiv. Isiklikul tasandil saavad vanemad ja õpetajad teatud survet leevendada. Romaanis tõdeb õpetaja, et Karthik soovib koduste kõrgendatud ootuste tõttu matemaatikas silma paista. Ta annab talle nõu ja annab väärtuslikke näpunäiteid ülesannete täitmiseks. Sageli on lapse elu muutmiseks vaja vaid ühte empaatilist inimest.

Paljud eeldasid, et teie esimene romaan räägib kriketist, kuigi sellel on spordiala kõrvaltegelaseks. Kas kriketiromaan on teie meelest või teostes?

Sellest raamatust oleks võinud saada kriketiromaan, kuid otsustasin esile tõsta ka teisi episoode ja teemasid. Ja ma hoidsin kriketitükke peatükis või kahes. Mulle meeldiks millalgi kriketiromaani kirjutada, kuid nagu Karthik, vajab see esmalt tegelast, kes mind haaraks. Võib-olla räägib täiskasvanud Karthik kunagi selle loo.

Jagage Oma Sõpradega: