Kirjanik-luuletaja Sharanya Manivannan oma teises lastele mõeldud pildiraamatus folkloori tühimiku täitmisest
Filmiga Mermaids in the Moonlight leiab Sharanya Manivannan (35) tee koju tagasi
Sharanya Manivannan (Foto: Rahul Dev) Väljavõtted intervjuust
Nagu Ammuchi Puchi (2016), on ka teie teine lastele mõeldud pildiraamat, Merineitsid kuuvalguses (Red Panda, 199 Rs), ebatavaline teie teemavalikus. Kuidas jõuate looni, mida soovite rääkida, ja kas oli midagi erilist, mis tõmbas teid praeguse narratiivi juurde?
Minu perekond on pärit Mattakalappust (Sri Lanka). Mu ema rääkis, kui ma olin laps, et tema kodulinnas oli merineitsi, keda võis täiskuuõhtutel laguunis laulmas kuulda. See nähtus on tõeline, tavaliselt omistatakse kas karpidele või kaladele ning see on registreeritud ja dokumenteeritud. Täiskasvanuna esimest korda Mattakalappu reisides tabas mind see, kuidas merineitsi (meen magal) figuurid on kõikjal linnas, kuid nende kohta puudub pärimus. See folkloorne tühjus oli minu selle teose lähtepunkt. Algselt keskendusin raamatule Mermaids in the Moonlight kaasraamat, täiskasvanutele mõeldud graafiline romaan Loitsud vee kohal, kuid pandeemia ajal oli lasteraamat loominguline ülimuslik.
Millist uurimistööd see lugu hõlmas?
Mäletan, kuidas istusin Batticaloas ühel päeval ühel oma mehelikul uurimisretkel, pisarateni kurnatuna, ja küsisin endalt, miks ma sinna üldse läksin ja kas tõesti on midagi, mida saaksin sellest välja sõeluda. kollektiivsed, põlvkondade kaotused, mis on ka minu pärand. Juba järgmisel päeval avanes tee ja siis olin jälle pisarates. See võti oli seletus müsteeriumile, mille üle olin pikka aega juurelnud, teemal, mida mu peres ei räägitud – kuidas mu vanavanaema oli umbes 1930. aastal suutnud oma abielust välja astuda ja üksi elada. Batticaloa mukkuvarid olid olnud matrilineaalsed ja matrilokaalsed, vähemalt kuni tema põlvkonnani. Nii et tal oli oma maa ja agentuur, et alustada uuesti. Ühel hilisemal reisil sain ka ise minna sinna, kus ta oli elanud. See võib tunduda puudutav, kuid see pole nii – alles siis, kui hoidsin seda võtit käes, hakkas kõik minu jaoks paika loksuma.
Uurisin uurimistöö käigus paljudelt Mattakalappu inimestelt meen magali kohta: kalameestelt, teadlastelt, akadeemikutelt, aktivistidelt, hotellipidajatelt ja minu enda lähisugulastelt. Neil polnud meen magali kohta palju öelda, kuid nad rääkisid mulle nii palju kultuurist, ajaloost, mõistatusest, religioonist ja rituaalidest, ökoloogiast, sõjast ja vaesusest, soolistest suhetest ja muudest rahvajuttudest. Folklooritühik meen magali ümber ei valmistanud mulle enam pettumust, kui minu jaoks avanesid kõik muud viisid, kuidas mõista kohta, kust ma pärit olen.
Merineitsi ei ole imelik asi kohas, kus on elurõõmsaid lapsi ja palju muud. Miks peaks kalasaba-naine või naissoost torssiga kala olema tavapärasest erinev? Ja – loomulikult – läksin täiskuuööl laguuni ja kuulsin enda jaoks neid salapäraseid helisid. Pärast kõike seda hakkasin süvenema kogu maailmast pärit merineitsi pärimuse lugemisse. Rahvusvaheline merineitsi kaanon on tohutu. 'Mermaids in the Moonlight' kirjutamine seisnes lugude komplekti valimises ja kokkupanemises, mis edendavad narratiivi emast, kes annab oma lapsele lugude pärandi.
Kirjanik jagas, et talle meeldis 'Mermaids in the Moonlight' illustratsioonide loomine. (Foto: Red Panda) Te mainite autori märkuses, et loodate, et see julgustab lugejaid otsima lugusid erinevatest kultuuridest ja mõistma, et lood muutuvad iga ümberjutustusega. Kas sel ajal, kui rõhk on monoliitsel kultuurinägemisel, otsustasite keskenduda meelega rahvajuttudele, mis on sisuliselt suuline kultuuriloo varamu?
Narratiivide paljusus kujutab endast dünaamilist ja veenvat väljakutset monoliitsetele kultuurilistele pealesurumistele. Olen kindlasti nõus, et need on sel põhjusel sotsiaalpoliitilisel tasandil olulised. Loominguliselt võttes on see aga teisejärguline mure. Olen oma raamatutes töötanud mütoloogia ja folklooriga ning see, mis mind tavaliselt köidab, on teatud loo paatos, selle emotsionaalne palett. Tööd teistest kultuuridest pärit lugudega tuleb teha tundlikult, sest on oht omastamisele. Olin sellest väga teadlik, kohati isegi sügavalt mures. Seetõttu austan raamatu avamisel minu ees seisvaid jutuvestjaid ja julgustan lugejat uurima ka teisi versioone sellest loetud lugudest. Olen avastanud, et minu jaoks on parem lähenemine mitte püüda olla autoriteetne, vaid omada alandlikkust ning põimida töösse kahtlust, viga ja kahemõttelisust.
Kas see, et tegite nii lugu kui ka illustratsioone, tegi teie töö lihtsamaks?
Mulle meeldis luua illustratsioone Mermaids in the Moonlight. Kuigi olin pikka aega käsitsi joonistanud ja maalinud, hakkasin selle raamatuga alles digitaalselt illustreerima. Uute oskuste õppimine ja olemasolevate oskuste uude meediumisse ülekandmine oli nii põnev kui ka väljakutseid pakkuv. Raamatu kokkupanemise viimases etapis oli illustraatoril minus rohkem sõnaõigust kui kirjutajal: mäletan, et eemaldasin ühelt lehelt poole teksti, et sõnad näiteks pilti üle ei koormaks. Väga huvitav oli seda enda peal jälgida.
Raamatu kaas. Töötate ka täiskasvanutele mõeldud graafilise romaani kallal. Mis sundis teid liikuma jutuvestmise visuaalsemale režiimile?
Olen püüdnud meenutada, miks/millal täpselt otsustasin hakata ka illustreeritud raamatuid looma. Tundub, et ma ei suuda epifaanilist hetke kui sellist tuvastada. Ma olin maalinud juba hiliseist teismeeast saadik, et nautida ja teha sõpradele kingitusi. Kui olin oma kogumikus „Ülepreestrinna ei abiellu” (2016) novelli „Conchology“ kirjutamise lõpetanud, teadsin, et mul on vaja rohkem luua. Teadsin kindlasti juba 2017. aastal Mattakallappus uurimistöö tegemise ajaks, et tahan, et see väljenduks graafilises romaanis. Olin nii kaua joonistanud, et see tundus loomulik, mitte nagu suur otsus – kuigi loomulikult oli.
Lõpetasin loo Loitsud vee kohal kirjutamise paar nädalat enne Mermaids in the Moonlight ilmumist ja töötan suurema osa sellest aastast illustratsioonidega. Loitsud… ja Kuuvalgus… jagavad südant ja geograafiat, kuid on väga erinevad ning mõlema merineitsi lugude vahel on vaid väike kattuvus. Loitsud… lähevad sügavamale kurbusse ja pimedusse, mida Kuuvalgus… tunnistab, kuid ei suuda uurida. Seda jutustab Ila, merineitsi, keda Amma ja Nilavoli koos Merineitsides ette kujutavad... Olen kirjutanud palju üksikuid tegelasi, kuid Ila võib olla neist seni kõige üksikum.
Jagage Oma Sõpradega:
