Hindi luuletaja-ajakirjanik Manglesh Dabral sureb
1948. aastal Uttarakhandis Tehri Garhwalis sündinud Dabral töötas mitme hindikeelse ajalehega, sealhulgas Jansatta ja Pratipaksha.
AIIMS-i ravi ajal tekkis Dabral õhtul südameseiskus. (Allikas: Expressi foto, autor Prashant Nadkar) POPULAARNE KAASAEGNE Hindi luuletaja ja kirjandusajakirjanik Manglesh Dabral suri kolmapäeva õhtul Delhis kogu India meditsiiniteaduste instituudis, kus teda raviti Covid-19 tõttu. Ta oli 72.
Dabralist jäid maha tema naine, tütar ja poeg.
Lisaks oma viiele luulekogule – Pahar Par Lalten, Ghar Ka Rasta, Ham Jo Dekhte Hain, Awaz Bhi Ek Jagah Hai ja Naye Yug Men Shatru – kirjutas Dabral kaks proosakogu, Lekhak Ki Roti ja Kavi Ka Akelapan, ning reisi päevik, Ek Bar Iowa. Ta sai Sahitya Akademi auhinna 2000. aastal Ham Jo Dekhte Haini eest.
Praeguse valitsuse häälekalt kriitikuna andis ta 2015. aastal auhinna tagasi protestiks riigis kasvava sallimatuse vastu.
Tema luulet on peale mitme India keele tõlgitud muu hulgas ka vene, saksa, hollandi, hispaania, poola ja bulgaaria keelde. Viimati tõlkis ta romaanikirjanik Arundhati Roy teise romaani 'Ülima õnne ministeerium' hindi keeles kui Apaar Khushi ka Gharana.
Uttarakhandis Tehri Garhwalis Kafalpani külas sündinud Dabral kolis 1960. aastate lõpus Delhisse ning töötas ajalehtedes Hindi Patriot, Pratipaksh ja Aaspaas, enne kui kolis Bhopali Bharat Bhavanist välja antud Purvagrahi toimetajana. Ta oli oluline lüli kirjanduse ja ajakirjanduse vahel, kuid populaarseim oli ta Jansatta pühapäevaajakirja Ravivari toimetajana.
Paksude prillidega lühike mees, ta oli selline, keda rahvamassis ei märgata, kuid ta kandis endas kogu maailma. Ta oli hindi keeles üks teravamaid mõistusi, ütles ajakirjanik Mrinal Pande. Oma tõekspidamistes kõigutamatu, oli ta oma kirjutistes häälekas, kuid isiklikult oli ta väga häbelik ja ennastunustav. Ta hoidis väga rangelt inimeseks olemise põhiprintsiipe.
Iga kord, kui nad kohtusid, arutasid nad muu hulgas alati oma mälestusi mägedest, ütles Pande. Mäed on tema luules väga silmapaistvad, eriti maapiirkonnad..., ütles ta.
Tema üle nelja aastakümne pikkune sõber poeet Asad Zaidi ütles: Ta oli üks neist luuletajatest, kes tõi kaasaegsesse hindi luulesse uue tundlikkuse, uue rafineerituse, viisi kasutada keelt väga madalal ja kontsentreeritud kujul. edev luuletaja, kuid oma alahinnatud moel tõi ta hindi luulesse maagiat ja tsiviliseeris suurel määral hindi luulekeelt. See on suur kaotus India kirjandusele ja suurim kaotus hindi luulele, ma ütleksin pärast Raghuvir Sahay surma.
Dabral polnud mitte ainult populaarne luuletaja, vaid juhendas ka hindi kirjanike põlvkonda Jansatta neljaleheküljelise, pühapäeviti ilmuva kirjandusajakirja toimetajana. Ravivari oli toimetajana kõige populaarsem ja tema juhendas paljusid minusuguseid noori kirjanikke. Rohkem kui kirjutamine õpetas meile, kuidas ja keda peaksime lugema…,” ütles hindi kirjanik Prabhat Ranjan, kes on Delhi ülikooli Zakir Husaini Delhi kolledži hindi keele professor.
Jagage Oma Sõpradega:
