Selgitatakse: miks India vaesed jäävad vaeseks

Maailma majandusfoorumi ülemaailmse sotsiaalse liikuvuse aruande kohaselt kuluks Indias vaesel pereliikmel keskmise sissetuleku saavutamiseks seitse põlvkonda.

Aruande kohaselt on Põhjamaade majandused, nagu Taani ja Soome, sotsiaalse mobiilsuse edetabeli esikohal, samas kui sellised riigid nagu India, Pakistan, Bangladesh ja Lõuna-Aafrika vaevuvad lõpus.

Maailma majandusfoorum, mis korraldab Davosi (Šveits) suusakuurordis tuntud iga-aastast maailma mõjukaimate äri- ja poliitiliste otsustajate kokkutulekut, tuli välja oma esimest korda. Ülemaailmne sotsiaalse liikuvuse aruanne , mis on paigutanud India 82-st profileeritud riigist madalale 72. kohale.

Aruande kohaselt on Põhjamaade majandused, nagu Taani ja Soome, sotsiaalse mobiilsuse edetabeli esikohal, samas kui India, Pakistan, Bangladesh ja Lõuna-Aafrika Vabariik on selle lõpus (vt tabel 1).

Tabel 1: WEF-i globaalsed sotsiaalse liikuvuse edetabelid

Mis on selle aruande kontekst?

Vaatamata kiirele globaalsele kasvule on ebavõrdsus kogu maailmas kasvanud. Ebavõrdsuse suurenemine pole mitte ainult tekitanud tohutuid sotsiaalseid rahutusi, vaid mõjutanud negatiivselt ka ülemaailmset konsensust riikide järgitava majanduspoliitika osas.

Hea näide sellest on viimastel aastatel kogu maailmas tõusnud kaubanduse protektsionism. Olgu selleks USA või Ühendkuningriik, kaks kõige tulisemat globaliseerumise ja kaubanduse avatuse eestkõnelejat, mitmed riigid on hakanud vaatama sissepoole, lootuses, et suurem kaubanduse protektsionism aitab leevendada koduabiliste hirme ja kartusi.

Mis on sotsiaalne mobiilsus?

Tavaliselt mõõdetakse ebavõrdsust sissetulekute alusel. Ja see meede on osutunud ebapiisavaks. Nagu raportis märgitakse, on palju olukordi, kus vaatamata sissetulekute kõrgele liikuvusele on suhteline sotsiaalne mobiilsus endiselt madal. Näiteks sellistes majandustes nagu Hiina ja India võib majanduskasv tõsta terveid elanikkondi absoluutsissetuleku osas, kuid üksikisiku staatus ühiskonnas teistega võrreldes jääb samaks.

Aruandes öeldakse: Suhtelise sotsiaalse mobiilsuse mõiste on tihedamalt seotud üksikisiku sotsiaalse ja majandusliku staatusega tema vanemate suhtes. Täiusliku suhtelise mobiilsusega ühiskonnaga riigis oleks madala sissetulekuga perekonda sündinud lapsel sama palju võimalusi teenida kõrget sissetulekut kui suure sissetulekuga vanemate sündinud lapsel.

Seega on sotsiaalse mobiilsuse mõiste palju laiem kui ainult sissetulekute ebavõrdsuse vaatlemine. See hõlmab mitmeid probleeme, näiteks:

• Põlvkondadevaheline liikuvus: Inimese võime liikuda oma elu jooksul sotsiaal-majanduslike klasside vahel.
• Põlvkondadevaheline liikuvus: Pererühma võimalus liikuda sotsiaal-majanduslikul redelil üles või alla ühe või mitme põlvkonna jooksul.
• Absoluutne sissetulekute liikuvus: Inimese võimalus teenida reaalselt sama palju või rohkem kui tema vanemad samas vanuses.
• Absoluutne hariduslik liikuvus: Inimese võime saavutada kõrgemat haridustaset kui tema vanemad.
• Suhteline sissetulekute liikuvus: Kui suure osa üksikisiku sissetulekust määrab tema vanemate sissetulek.
• Suhteline hariduslik liikuvus: Kui suure osa üksikisiku haridustasemest määrab tema vanemate haridustase.

Miks on sotsiaalne mobiilsus oluline?

Uuringud on näidanud, et kõrge sissetulekuga riikides on alates 1990. aastatest olnud nii sissetulekute jaotuse alumises kui ka ülemises otsas stagnatsioon – nähtust, mida sotsiaalse liikuvuse eksperdid kirjeldavad kui 'kleepuvaid põrandaid' ja 'kleepuvaid lagesid'. Teisisõnu, see, kui kaugele üksikisik suudab ühiskonnas liikuda, määrab paljuski selle, kas ta on lähemal sissetulekupiirile (või vaene) või laele (või rikas). Näiteks Taanis või Soomes (mis on sotsiaalse mobiilsuse indeksis kõrgeim), kui isiku A vanem teenib 100% rohkem kui isik Z, on hinnanguliselt mõju isiku A tulevasele sissetulekule umbes 15%, kuid USA-s mõju on palju suurem – umbes 50% – ja Hiinas on mõju veelgi suurem – ligikaudu 60%.

Sotsiaalse mobiilsuse tasemed võivad seega aidata meil mõista nii kiirust – st seda, kui kaua kulub skaala alumises osas olevatel isikutel tipptasemele järele jõudmiseks – kui ka intensiivsust – st mitu sammu selleks kulub. indiviidi liikumiseks redelil teatud perioodil – sotsiaalse mobiilsuse. Nagu on näidatud tabelis 2, kuluks Indias madala sissetulekuga peres sündinud inimesel ilmatu 7 põlvkonda, et jõuda keskmisele sissetulekutasemele; Taanis kuluks selleks vaid 2 põlvkonda.

Tabel 2: Põlvkondadevaheline sissetulekute liikuvus

Uuringud näitavad ka, et kõrge suhtelise sotsiaalse mobiilsusega riikides (nt Soomes, Norras või Taanis) on sissetulekute ebavõrdsus madalam.

Vastupidi, madala suhtelise sotsiaalse mobiilsusega riikides, nagu India, Lõuna-Aafrika või Brasiilia, on samuti suur majanduslik ebavõrdsus.

Seetõttu on oluline, et sellised riigid nagu India suurendaksid sotsiaalset liikuvust.

Niisiis, kuidas sotsiaalset mobiilsust arvutatakse?

WEF-i globaalse sotsiaalse mobiilsuse indeks hindab 82 majandust 10 samba alusel, mis jagunevad järgmise viie sotsiaalse mobiilsuse põhidimensiooni vahel:

1. Tervis;
2. Haridus (juurdepääs, kvaliteet ja võrdsus, elukestev õpe);
3. Tehnoloogia;
4. Töö (võimalused, töötasu, tingimused);
5. Kaitse ja institutsioonid (sotsiaalkaitse ja kaasavad institutsioonid).

Kuidas Indial läks sotsiaalse liikuvuse 10 samba puhul?

India üldine paremusjärjestus on 82-st vaadeldud riigist kehv 76. Seega ei tohiks tulla üllatusena, et India on ka individuaalsete parameetrite poolest madalal kohal.

Allolevas tabelis 3 on esitatud üksikasjalik jaotus.

Tabel 3: India on sotsiaalse liikuvuse 10 samba kohal

Jagage Oma Sõpradega: