Selgitatud: Gordon Liddy ja tema väljamõeldud Watergate'i skandaal

G Gordon Liddy, endine FBI agent ja vabariiklaste nõunik, keda peeti laialdaselt 1972. aasta Watergate'i sissemurdmise peakorraldajaks, suri teisipäeval 90-aastasena. Kes ta oli ja milline oli tema roll selles skandaalis?

Sellel 16. jaanuaril 1973 tehtud fotol on Watergate'i tegelane G. Gordon Liddy näha Washingtonis oma kohtuprotsessi vaheajal. (AP Photo / William A. Smith, fail)

G Gordon Liddy, endine FBI agent ja vabariiklaste nõunik, keda peeti laialdaselt 1972. aasta Watergate'i sissemurdmise peakorraldajaks, suri teisipäeval 90-aastaselt. Ta suri oma tütre majas Virginias, ütles poeg Associated Pressile.

Watergate'i skandaali, kus endise presidendi Richard Nixoni tagasivalimiskampaaniaga seotud meeste rühm tungis demokraatide peakorterisse Washingtoni Watergate'i kompleksis, peetakse sageli üheks USA ajaloo süngeimaks peatükiks. See viis riigi esimese ja ainsa presidendi tagasiastumiseni – probleemile, mida korduvalt viidati Donald Trumpi presidendi ametiaja lõpupoole, kui teda ähvardati tagandamismenetlusega oma rolli eest Capitol Hilli rahutustes.

Infoleht| Klõpsake, et saada oma postkasti päeva parimad selgitused

Liddyt teati, et ta ei vabandanud oma rolli pärast Watergate'i kuritegudes, mille eest ta veetis vanglas üle nelja aasta, sealhulgas 100 päeva üksikvangistuses. Ta oli kunagi öelnud, et teeksin seda oma presidendi jaoks uuesti.

Mis oli Watergate'i skandaal?

17. juunil 1972 kell 2.30 tabati viis sissemurdjat, kes tungisid Valgest Majast veidi enam kui kilomeetri kaugusel Watergate’i hotellis asuvasse Demokraatliku Rahvuskomitee peakorterisse. Telefonide pealtkuulamisel ja dokumentide vargusel tabatud prouad leiti hiljem olevat seotud president Richard Nixoni tagasivalimiskampaaniaga.

Sissemurdjate käest leiti kaks kuulamisseadet. DNC-tooli Lawrence O’Brieni lähedal asuva kontori laepaneelid olid samuti teisaldatud, mis viitab sellele, et nad üritasid tema kontorit häirida. Washington Posti raporti kohaselt olid kahtlusalustel ka lukuotsad ja ukseklambrid, peaaegu 2300 dollarit sularaha, millest suurem osa oli 100-dollarilistes kupüürides, mille seerianumbrid olid järjestikku… üks raadiosaatja, lühilaine vastuvõtja, mis võis politsei kätte saada. kõned, 40 rulli säritamata filmi, kaks 35-millimeetrist kaamerat ja kolm sulepeasuurust pisargaasipüstolit.

Sissemurdmine polnud nende esimene katse DNC peakorterisse tungida. Pärast seda, kui nad ei suutnud eelmisel sunniviisilisel sisenemiskatsel oma missiooni lõpule viia, naasid nad kuu aega hiljem, et töö lõpetada.

Kes osales?

FBI uurimine tuvastas, et kõik viis kahtlusalust olid seotud Valge Majaga ja kuulusid presidendi tagasivalimise komiteesse, hüüdnimega CREEP.

Neli neist olid olnud osa Luure Keskagentuuri (CIA) tegevusest Fidel Castro vastu Kuubal. Viies, James W McCord Jr, oli CREEPi turvaülem.

Nende vahistamisest teatas järgmisel päeval Washington Post kolme ajakirjaniku Alfred E. Lewise, Carl Bernsteini ja Bob Woodwardi artiklis. Woodward ja Bernstein suutsid koos FBI-ga tuvastada kaks sissemurdmise taga olevat vandenõulast – E Howard Hunt Jr, endine CIA ohvitser, kes oli määratud Valge Maja personali, ja Gordon Liddy, kes töötas sel ajal. kui CREEPi nõuandja.

Sissemurdmine leidis aset viis kuud enne USA presidendivalimisi ja käivitas sündmuste ahela, mis muutis igaveseks riigi ajaloo kulgu.

Sellel laupäeval, 12. aprillil 2003, kõneleb raadiosaatejuht G. Gordon Liddy vägede meeleavaldusel Washingtonis. (AP foto / Lisa Nipp, fail)

Niisiis, mis oli Gordon Liddyl pistmist Watergate'i skandaaliga?

1973. aastal mõisteti Liddy süüdi vandenõu, sissemurdmise ja Demokraatliku Partei peakorteri Watergate'i kontorikompleksis asuva ebaseadusliku pealtkuulamise eest ja talle määrati 20-aastane vanglakaristus. Sel ajal töötas ta Nixoni peanõunikuna oma tagasivalimiskomisjonis.

Ta kuulus ka väikesesse Valge Maja töötajate rühma, keda kutsuti torulukkseppadeks ja kes sulgesid meediasse lekkeid, mis võivad Nixoni administratsiooni halvaks muuta. Liddy oli tuntud veidrate ja ebaseaduslike plaanide väljamõtlemise poolest, millest enamiku tema ülemused tagasi lükkasid. Nende hulka kuulus vandenõu tapmaks uuriv ajakirjanik Jack Anderson, kes oli tulihingeline Nixoni kriitik, samuti sõjavastaste meeleavaldajate röövimine ja nende viimine üle piiri Mehhikosse.

Aastal 1971, kuid enne Watergate'i sissemurdmist, oli Liddy osaline sissemurdmisel psühhiaatri kabinetti, kes ravis endist USA sõjaväeanalüütikut Daniel Ellsbergi, kes oli lekitanud ülisalajaste Pentagoni dokumentide USA sõja kohta. Vietnam.

See oli Liddy, kes koos oma kolleegi Huntiga tuli välja plaani tungida Demokraatliku Rahvuskomitee peakorterisse, kuna Nixon taotles 1972. aastal tagasivalimist.

Nii Watergate'i ülekuulamiste kui ka enda kohtuprotsessi ajal keeldus Liddy tunnistamast. Intervjuus ajalehele Los Angeles Times ütles ta: „Minu isa ei kasvatanud snitti ega rotti. Tema karistuse muutis hiljem demokraat president Jimmy Carter. Ta vabastati pärast 52-kuulist vanglakaristust.

Liddy sündis Hoboken New Jerseys 30. novembril 1930. Ta teenis kaks aastat USA armees, enne kui temast sai FBI eriagent. Ta lahkus ametist 1962. aastal, et praktiseerida advokaadina Manhattanil. Hiljem töötas ta prokurörina New Yorgi Dutchessi maakonnas. Ta kandideeris New Yorgi kongressi kohale, kuid kaotas lõpuks võidujooksu, mille järel ta liitus USA rahandusministeeriumi ja lõpuks Valge Majaga.

Pärast vanglat asutas ta turvauurimisfirma, kirjutas enimmüüdud romaane, mängis mõnes telesaates ja filmis ning juhtis üht riigi populaarseimat konservatiivset vestlussaadet, kus ta rääkis Watergate'i skandaalist ilma kahetsuseta.

Tal oli täisväärtuslik elu ja see oli just jooksnud omasoodu, ütles tema poeg Thomas P. Liddy Reutersile pärast tema surma. Ta tegi kõik, mida Issand temalt palus, ja siis veel natuke.

LIITU NÜÜD :Express Explained Telegrami kanal

Mis oli Watergate'i skandaali tulemus?

Varsti pärast intsidenti hakkas Nixon end skandaalist distantseeruma. President Nixon eitas päevi pärast intsidenti toimunud pressikonverentsil räigelt Valge Maja seotust intsidendiga.

See oli ka umbes ajal, mil Washington Posti reporter Woodward võttis ühendust anonüümse valitsusallikaga 'Deep Throat', mis lekitas olulist kulissidetagust teavet, mis tõestas, et Nixon oli skandaaliga tegelikult seotud. Allika isik jäi saladuseks kolm aastakümmet, pärast mida Mark Felt, kes oli skandaali ajal FBI kaasdirektor, paljastas, et ta on Deep Throat.

Washington Posti ajakirjanikud suutsid oma aruannetes näidata, kuidas Nixoni lähimad abilised olid skandaaliga otseselt seotud. Nad teatasid ka sellest, kuidas sissemurdmist rahastati ebaseaduslikult pestud kampaaniatoetuste kaudu. Hiljem selgus, et Nixoni administratsioon andis CIA-le korralduse blokeerida FBI uurimine sissemurdmise rahastamisallika kohta.

1972. aasta oktoobris teatasid Woodward ja Bernstein, et FBI suutis ühendada Nixoni abid Watergate'i sissemurdmisega. Sellele vaatamata alistas Nixon vähem kui kuu aega hiljem oma demokraatide kandidaadi George McGoverni, võitis ülekaalukalt presidendivalimised ja naasis ametisse uueks ametiajaks.

1973. aasta esimestel kuudel toimunud Watergate'i kohtuprotsesside ajal tunnistasid Hunt ja neli sissemurdjat end süüdi, samas kui Liddy ja viies sissemurdja James McCord tunnistati pärast kohtuprotsessi süüdi. McCord kirjutas kohtuprotsessidele eelnenud kohtunikule John Siricale kirja, väites, et Valges Majas toimus kõrgetasemeline varjamine.

Senat moodustas spetsiaalse uurimiskomisjoni, et uurida võimalikke kuritarvitamisi 1972. aasta presidendikampaania ajal. Üks Nixoni abidest, presidendi nõunik John Dean, vallandati 1973. aastal ja ta tunnistas hiljem presidendi kuritegudes. Ta ütles suurele žüriile, et kahtlustab, et vestlused ovaalkabinetis on salvestatud. Kuid Nixon keeldus esialgu salvestusi Watergate'i prokuröridele üle andmast. Alles 1974. aasta augustis, pärast tema tagandamist, vabastas ta lindistused. Mõni päev hiljem teatas ta oma tagasiastumisest, saades sellega esimeseks presidendiks USA ajaloos.

Jagage Oma Sõpradega: