Selgitatud: miks valitsus laenab eelarveväliselt ja kuidas

Liidu 2021. aasta eelarve: need laenud, mida keskus otseselt ei võtnud, aitavad katta kulusid, kuid neid ei arvestata eelarvepuudujäägi hulka.

Rahandusminister Nirmala Sitharaman tutvustab liidu 2021. aasta eelarvet 1. veebruaril. (Express Photo: Anil Sharma, File)

Üks ihaldatumaid üksikasju liidu eelarves on eelarvepuudujäägi tase. See on sisuliselt lõhe selle vahel, mida keskvalitsus kulutab ja mida ta teenib. Teisisõnu, see on liidu valitsuse laenude tase.

See arv on kõige olulisem mõõdik mis tahes valitsuse rahanduse finantsseisundi mõistmiseks. Sellisena jälgivad seda innukalt reitinguagentuurid - nii riigis kui ka väljaspool. Seetõttu soovib enamik valitsusi piirata oma eelarvepuudujääki arvestatava arvuni.

Üks võimalus seda teha on võtta eelarveväliseid laene. Sellised laenud on keskuse jaoks viis rahastada oma kulutusi, hoides võlga raamatupidamisest välja – nii et seda ei võeta eelarvepuudujäägi arvutamisel arvesse.

Mis on eelarvevälised laenud?

Viimaste eelarvedokumentide kohaselt pidi keskus käesoleval eelarveaastal laenama 5,36 miljonit miljonit krooni. See arv ei sisaldanud aga laene, mida avaliku sektori ettevõtjad pidid nende nimel võtma, ega keskuse arvete ja laenude edasilükkamist. Need kirjed moodustavad eelarvevälised laenud, kuna need laenud ja edasilükatud maksed ei ole osa eelarvepuudujäägi arvutamisest.

See aasta polnud erand. Rahandusminister teeb igal aastal teatavaks rahasumma, mida valitsus turult laenamisega kogub. See summa ja sellelt makstavad intressid kajastuvad valitsemissektori võlas.

Eelarvevälised laenud on laenud, mida ei võta otse keskus, vaid mõni muu avalik-õiguslik asutus, kes laenab keskvalitsuse korraldusel. Selliseid laene kasutatakse valitsuse kuluvajaduste täitmiseks.

Kuna aga laenukohustus ei ole formaalselt Keskusel, siis laenu riigieelarve puudujäägi hulka ei arvata. See aitab hoida riigi eelarvepuudujääki vastuvõetavates piirides.

Selle tulemusena, nagu kontrolöri ja riigikontrolöri 2019. aasta aruanne osutab, jätab see rahastamisviis peamised rahaallikad parlamendi kontrolli alt välja. Selline eelarveväline rahastamine ei ole eelarvemõjudest hoolimata eelarvenäitajate arvutamise osa, öeldakse aruandes.

Kuidas võetakse eelarveväliseid laene?

Valitsus võib paluda rakendusasutusel hankida vajalikud vahendid turult laenu või võlakirjade emiteerimisega. Näiteks toidutoetus on keskuse üks suuremaid kulutusi. 2020.–2021. aasta eelarve esitluses maksis valitsus India toidukorporatsioonile vaid poole toidutoetuse arve eelarves ette nähtud summast. Puudujääk kaeti riikliku väikehoiufondi laenuga. See võimaldas keskusel aastatel 2020–2021 oma toidutoetuse arvet poole võrra vähendada 1 51 000 miljardilt 77 892 miljardile.

Valitsusele on laenu võtnud ka teised avaliku sektori ettevõtjad. Näiteks paluti avaliku sektori naftaturundusettevõtetel maksta varem Pradhan Mantri Ujjwala Yojana kasusaajate subsideeritud gaasiballoonide eest.

Avaliku sektori panku kasutatakse ka eelarveväliste kulude rahastamiseks. Näiteks kasutati PSU pankade laene selleks, et kompenseerida väetisetoetuse vabastamise puudujääki.

Kui need numbrid kaasata, siis milline näeks välja riigieelarve puudujääk?

Kui arvestada NSSF-ilt ainult selleks aastaks laenatud summat, suureneb eelarvepuudujääk absoluutarvudes 40 000 Rs võrra 50 000 kroonini, ütles Bengaluru BR Ambedkari majanduskooli asekantsler professor N R Bhanumurthy.

Valitsuse tegelike kohustuste hulka kuuluksid lisaks PSU-de võetud laenudele pankade rekapitaliseerimiseks võetud laenud ning raudtee- ja elektriministeeriumide kapitalikulud.

Arvestades erinevaid eelarvevälise laenamise allikaid, on tegelikku võlga raske välja arvutada. Näiteks levitati laialdaselt, et 2019. aasta juulis, vaid kolm päeva pärast eelarve esitamist, fikseeris CAG tegeliku eelarvepuudujäägi aastateks 2017–2018 5,85%ni SKTst, mitte valitsuse versiooni 3,46%.

Jagage Oma Sõpradega: