Selgitati: kuidas ELi ja Ühendkuningriigi kõnelused Briti vete üle muutusid peeneks kalakeetjaks

EL-i läbirääkijad on öelnud, et kui Ühendkuningriik keeldub oma vete jagamast, keelab blokk Briti kalapüügile erijuurdepääsu Euroopa ühtsele turule.

Värske kalasaak. Kuigi rikkalikud püügipiirkonnad kuuluvad Ühendkuningriigile, läheb suurem osa siit pärit saagist ekspordiks. (AP foto/fail)

Ühendkuningriik ja EL töötavad praegu Brexiti-järgse kokkuleppe kallal, mis määrab nende suhete põhiaspektid, nagu kaitse, kaubandus, julgeolek ja immigratsioon. Läbirääkimistel on paljude lahendamata küsimuste hulgas üks mõlema poole otsustavus mitte lasta teisi probleemsetesse vetesse, sõna otseses mõttes.

Kuna Ühendkuningriigist saab pärast 31. detsembrit iseseisev rannikuriik, siis Suurbritannia kalatööstus, mis moodustab vähem kui 0,1 protsenti riigi majandusest, on nõudnud paremat juurdepääsu püügipiirkondadele see jagab praegu ELiga – see on midagi, millele blokk on ägedalt vastu seisnud.

Kuidas praegu püügiõigusi jagatakse?

Kalandust ELis – mis hõlmab Ühendkuningriiki kuni 31. detsembrini – reguleerib bloki ühine kalanduspoliitika (CFP).

Ühise kalanduspoliitika kohaselt võivad iga ELi liikmesriigi laevastikud kalastada kõigi teiste liikmesriikide majandusvööndites, mis tähendab mereosa, mis ulatub riigi rannikust kuni 200 meremiili kaugusele, välja arvatud selle territoriaalveed. lõpeb 12 meremiili kaugusel rannikust.

EL kui blokk, mitte üksikud riigid, otsustab igal detsembril iga liigi kalade mahu, mida saab püüda oma liikmete kombineeritud majandusvööndist, mida koos peetakse ühiseks ressursiks. Seejärel jagatakse püügiõigused riiklike kvootide kaupa.

Niikaua kui Ühendkuningriik on jäänud ELi osaks, on ühine kalanduspoliitika lubanud ülejäänud bloki laevastikel traalida Briti vetes, mis on tuntud oma rikkalike mereressursside poolest.

Niisiis, milline on Ühendkuningriigi nõudlus?

Briti valitsus soovib jagada oma kalavarusid EL-iga süsteemi alusel, mida teised EL-i mittekuuluvad rannikuriigid, näiteks Norra, kasutavad oma vete jagamisel blokiga.

See süsteem, mida nimetatakse tsooniliseks sidumiseks, nõuab, et EL korraldaks iga-aastased kohtumised kolmanda riigiga, et otsustada kalade osakaal, mida kumbki pool võib teise riigi vetes püüda.

Ühendkuningriigi poliitiliselt olulised kalanduskogukonnad, mis annavad tööd tuhandetele inimestele, on nõudnud, et selline süsteem võimaldaks neil paremat juurdepääsu vetele, mida nad ütlevad, et see on riigi oma. See on emotsionaalne teema ka Brexitite jaoks, kes väidavad, et selliste õiguste saamine tähendaks Suurbritannia suveräänsuse taastamist oma majandusvööndi üle.

BBC andmetel tahavad Ühendkuningriigi läbirääkijad, et Briti laevastikud võtaksid üle 50 protsenti saagist, mille ELi laevad praegu igal aastal Suurbritannia vetest välja tõmbavad; kogusumma on hinnanguliselt umbes 600 miljonit naela aastas. 18. detsembril lükkas Suurbritannia tagasi EL-i pakkumise, milles Bloombergi andmetel nõustus blokk loobuma sellest summast umbes 25 protsendi ulatuses.

Guardiani raportis öeldakse, et kokkuleppeta Brexiti korral kaitsevad Briti mereväe relvastatud laevad riigi kalavett, millel on õigus peatada, kontrollida ja arestida kõik Ühendkuningriigi majandusvööndis tegutsevad ELi kalalaevad.

Kuidas on EL reageerinud?

EL seisab vastu Suurbritannia tsoonilise sidumise ettepanekule. Seda peamiselt seetõttu, et Briti veed on tunduvalt rikkalikumad kui Norra veed; mis tähendab, et mis tahes kõrvalekalle status quost Suurbritannia kasuks mõjutaks bloki traalereid negatiivselt.

Suurbritannia nõudmise vastu võitlemiseks kasutab blokk oma võimsat läbirääkimiskiipi. Juhtub, kuigi rikkalikud püügipiirkonnad kuuluvad Ühendkuningriigile, eksporditakse suurem osa siit pärit saagist. Ja eksporditavast kalast müüakse 75 protsenti EL-i riikidesse. Samal ajal tuleb umbes 70 protsenti Ühendkuningriigis tarbitavast kalast EL-ist.

EL-i läbirääkijad on seega öelnud, et kui Ühendkuningriik keeldub oma vete jagamast, keelab blokk Briti kalandussektori erijuurdepääsu Euroopa ühtsele turule, koormates neid tegelikult tariifidega. Teine probleem Ühendkuningriigi jaoks on see, et ELi ettevõtted on juba ostnud suure osa tema praegustest ühise kalanduspoliitika raames ettenähtud püügikvootidest, mistõttu on riigil raske süsteemist lahkuda ilma nende omanikega, kes ei ole Ühendkuningriik, suheldes.

Niisiis, kumb pool peaks edu saavutama?

Eksperdid väidavad, et Ühendkuningriik, kes saab taas kontrolli oma majandusvööndi üle, saab oma paatidele suurema juurdepääsu kui nende praegune osa, kuigi see tagab ka teatud õigused ELi laevastikele.

Mõlemad pooled, kes ei saavuta selles küsimuses Brexiti kokkulepet, tähendaks, et alates 1. jaanuarist läheb nendevaheline kaubavahetus tagasi Maailma Kaubandusorganisatsiooni 1995. aastal kehtestatud reeglite ja tariifide juurde.

Jagage Oma Sõpradega: