25 aastat pärast Gatesi missiooni, 3 lugu ja üks mõistatus
Kui mitte India-Pakistani tuumakriis, siis mida Gatesi missioon siis endast kujutas?
Endine USA kaitseminister dr Robert M. Gates. (Allikas: Reutersi foto) Sel päeval 25 aastat tagasi – 21. mail 1990 – lendas tollane president George H. W. Bushi NSA asetäitja Robert M Gates New Delhist välja pärast kahepäevast reisi, mis järgnes sarnasele lennuvisiidile Pakistani.
Pakistanis kohtus Gates president Ghulam Ishaq Khani ja armee juhi kindral Mirza Aslam Begiga. Indias kohtus ta kõigi V P Singhi valitsuse tippametnikega, kes oli siis ametis olnud umbes kuus kuud. Pakistanis viibides ei saanud Gates kohtuda peaminister Benazir Bhuttoga.
1990. aasta märtsi keskel teatas Bhutto PoK-i visiidi ajal, et Pakistan on Kashmiri vabastamiseks valmis tuhandeaastaseks sõjaks Hindu Indiaga. See oli pingeline aeg India ja Pakistani suhetes. Kashmir oli leekides, uue koduministri mufti Mohammad Sayeedi tütre Rubaiya röövisid ja vabastasid võitlejad vaid paar kuud varem. Peaminister VP Singhi rahvusrinde valitsus oli kõikuv, sõltudes vasakpoolsete ja BJP välisest toetusest.
Peaminister vastas 10. aprillil Lok Sabhas Bhuttole: Ma hoiatan neid, [et] need, kes räägivad tuhandeaastasest sõjast, peaksid uurima, kas need kestavad [tuhat tundi] sõda. Varsti pärast seda ütles ta Sriganganagaris sõduritele peetud kõnes, et India on alustamas sõjalisi meetmeid Pakistani vastu.
India oli selleks ajaks Kashmiri paigutanud poolsõjalised jõud ja reservarmee üksused. India ülemkomissar Pakistanis J N Dixit kutsuti Pakistani välisministeeriumi selgituste saamiseks.
Siiani on faktid vaieldamatud. See, mis pärast seda juhtus – mis viis Gatesi visiidini subkontinendile – on udune. On kolm laia narratiivi – Ameerika, Pakistani ja India versioonid.
---
Ameerika versiooni avaldas uuriv ajakirjanik Seymour Hersh 1993. aasta märtsis ajalehes The New Yorker. Seal öeldakse, et pinged India ja Pakistani vahel on niivõrd eskaleerunud, et kaaluti tuumalööke. India viis oma löögisõjaväe koosseisud Rajasthani piiri äärde ja pakistanlased alustasid vastumobilisatsiooni. Hersh kirjutas, et Pentagonil oli tõendeid selle kohta, et Islamabad valmistub tuumarelva paigutama – see oli märkimisväärselt aeg, mil USA president kinnitas endiselt Pressleri muudatuse alusel, et Pakistanil ei ole tuumalõhkeseadeldist.
Tuumanurk muutis Gatesi missiooni kriitiliseks. Ta andis Pakistanilt lubaduse sulgeda terroriväljaõppelaagrid ja andis igale riigile satelliidipildid, mis näitavad vägede positsioone teisel pool. Kahe nädala jooksul pärast Gatesi visiiti oli kriis möödas.
Gates, kes on praegu 72-aastane ja oli peaaegu neli aastat president Barack Obama kaitseministri ametist pensionil, oli toona öelnud: Pakistan ja India näisid olevat sattunud tsüklisse, millest nad ei suutnud välja murda. Olin veendunud, et kui sõda algab, on see tuumasõda.
Pakistani versioon sündmustest on mõnevõrra erinev.
Selle narratiivi kohaselt sai Islamabad kahtlustavaks pärast seda, kui mõned India soomusüksused ei naasnud Rajasthani õppustelt ning see viis mõlema poole vägede paigutamise ja vastupanu tsüklini. Pakistani luure näis uskuvat, et India ja Iisrael – kaks riiki, millel ei olnud siis omavahel täielikke diplomaatilisi suhteid – kavandasid õhurünnakut dr A Q Khani Kahuta uurimislabori vastu.
Kindral Beg ütles, et rünnaku ennetamiseks käskis Bhutto armeel ja õhujõududel valmistuda. F16-de eskadrill viidi Mauripurisse [baas Karachis] ja me tõmbasime välja oma seadmed ja kõik, et relvastada lennuk, [mis teostas] liikumist Kahutast, liikumist teistest kohtadest, mille Ameerika satelliidid üles püüdsid.
USA reageeris Pakistani narratiivi kohaselt Gatesi saatmisega, keda Pakistan kasutas India hoiatamiseks ja oma otsustavuse rõhutamiseks tuumalööki korraldada. Missioon tõi kaasa trendi, et USA presidendid saadavad iga subkontinentaalse kriisi ajal oma saadiku.
India versioon, mille sõnastas K Subrahmanyam 1999. aasta Kargili läbivaatamiskomitee aruandes, on täiesti erinev.
Selle narratiivi kohaselt, kuigi ametnike enamus arvas, et Pakistani tuumaoht on kaudne, heitis tollane India välisminister SK Singh idee ähvardavast sõjast kui muinasjutust maha ja kirjeldas vastasseis kui elevandilikku mitte. -kriis.
Kümmekond aastat hiljem, pärast Thomas Reedi ja Danny Stillmani teose 'Tuumaekspress: pommi ja selle leviku poliitiline ajalugu' avaldamist, väitis Subrahmanyam, et Gates'i missioon ei leevendanud käimasolevat kriisi ega aidanud ära hoida määratlemata tulevast kriisi. Toona arengutele lähedal seisvate India ametnike sõnul Gates tuumaküsimust isegi ei tõstatanud. Jutted India väidetavatest sõjalistest ettevalmistustest, mis on kriisi vallandanud, ei vasta samuti tõele – toonane USA suursaadik Indias William Clark Jr on teinud selgeks, et India armee lubas USA kaitseatašeel piirialadel ulatuslikult ringi käia, tehes sellega selgeks. et eelseisva operatsiooni jaoks ei olnud vägesid kohale viidud.
-
Kui mitte India-Pakistani tuumakriis, siis mida Gatesi missioon siis endast kujutas? Reedi ja Stillmani sõnul korraldas Hiina 26. mail 1990 Lop Noris Pakistani tuumarelvakatsetuse – nädal pärast seda, kui Gates külastas Pakistani. Selle katse ettevalmistamine viis arvatavasti Gatesi reisini Pakistani. India visiit ja lugu Indo-Paki kriisist olid Subrahmanyami sõnul mõeldud Hiina poolt Pakistani nimel läbi viidud tuumakatsetuse varjamiseks.
1990. aasta oktoobris keeldus president Bush andmast Pakistanile Pressleri muudatuse alusel sertifikaati ja peatas kogu USA abi Islamabadile. Nii India kui Pakistan läksid avalikult tuumaenergiasse 1998. aastal. Ülejäänu, nagu öeldakse, on ajalugu.
Jagage Oma Sõpradega:
