Üks fraas, palju tähendusi – mis on 'Jai Hind' meie kõigi jaoks
Indian Express uurib võitlusliku tervituse päritolu, mida nüüd kasutavad ka koolilapsed.

Septembris tutvustas Madhya Pradeshi kooliharidusminister Vijay Shah tava, mille kohaselt lapsed vastavad koolides nimekutsetele Jai Hindiga. Algselt Satna ringkonnas katseliselt proovitud Shah on nüüdseks täitnud oma lubaduse laiendada tava teistele osariigi piirkondadele, muutes Madhya Pradeshi 1,22 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 krooni suuruste valitsuskoolide koolilastele kohustuslikuks vastata nende nimelisele kõnele, öeldes: 'Jai'. Hind'.
Sõltumatu India kuulsaim kõne, Jawahar Lal Nehru 1947. aasta 15. augusti südaööl kõlanud „Tryst with Destiny”, lõppes samuti tervitussõnaga „Jai Hind”. Nehru kordas seda ka järgmisel päeval Punase kindluse vallidelt, mis oli vaid paar aastat varem välja mõeldud loosungi puhul ebatavaline. Pealegi polnud see loosung, mille lõi Kongressi partei ega India iseseisvusliikumine.
On laialdaselt tunnustatud, et Netaji Subhas Chandra Bose alustas ja populariseeris 'Jai Hindi' tervitusena oma India rahvusarmee (INA) sõduritele, kes võitlesid Teises maailmasõjas koos Jaapaniga. Oma 2014. aasta raamatus Lengendotes of Hyderabadi ütleb endine riigiteenistuja Narendra Luther, et selle termini lõi Zain-ul Abieen Hasan, Hyderabadist pärit kollektsionääri poeg, kes oli läinud Saksamaale inseneriteadust õppima. Saksamaal võttis Hasan Bose'iga ühendust, lõpetas õpingud ja asus Bose'i sekretäri ja tõlgina tööle.
Hasanist sai hiljem INA major ja ta osales sõjas Birma rindel. Pärast iseseisvumist liitus ta India välisteenistusega (IFS), võttes India lipu värvi safrani järgi perekonnanime 'Saffrani' ja läks pensionile, olles olnud suursaadik Taanis. Hasani vanapoeg Anvar Ali Khan kirjutas hiljem ühes artiklis, et Bose sai tema vanaonu ülesandeks otsida INA sõduritele sõjalist tervitust ja/või tervituslauset, mis ei olnud kasti- ega kogukonnaspetsiifiline.
Erinevalt Briti India armeest või selle järglasest India armeest, mis mõlemad on organiseeritud kastide ja kogukondade alusel, korraldati INA kogu Indiat hõlmavatel alustel. Erinevalt 'Sat Sri Akal' või 'Salaam Alaikum' või 'Jai Ma Durge' või 'Ram Ram', mida kasutasid Briti India armee erinevad rügemendid, millest INA sõdurid moodustati, vajas Bose ühendavat tervitust, mis esindas kogu Indiat.
Lutheri raamat ütleb, et Hasan oli alguses pakkunud 'Tere', mille Bose tagasi lükkas. Anvar Ali Khani sõnul tekkis 'Jai Hindi' idee Hasanil, kui ta Konigsbrucki vangilaagris ringi eksles. Ta kuulis pealt, kuidas kaks Rajputi sõdurit tervitasid üksteist hüüdlausega 'Jai Ramji ki'. See käivitas tema peas idee 'Jai Hindustan ki', fraas lühenes peagi sõnaks 'Jai Hind'.
Sellest sai iseseisvusliikumise hilisematel etappidel äratav loosung, mis haaras masside kujutlusvõimet. Kuid Mahatma Gandhi oli selle vastu, et sundida kedagi seda ütlema. Aasta enne iseseisvumist üritasid Bombays 1946. aasta veebruari India mereväe mässulisi toetanud meeleavaldajad sundida kohalikke elanikke 'Jai Hind' karjuma. Gandhi vastas 1946. aasta märtsis Harijanis toimunud sündmusele, märkides, et 'ühe inimese sundimine' hüüdma 'Jai Hind' tähendas tegelikult naela löömist 'Swaraji kirstu, pidades silmas India lolle miljoneid'.
Gandhi ise aga jäädvustas loosungi, kui saatis 1947. aastal kuninganna Elizabeth II-le ja prints Philipile pulmakingiks enda kedratud lõngast heegeldatud puuvillase pitsitüki, mille keskseks motiiviks oli 'Jai Hind'. Loosung 'Jai Hind' sai ka iseseisvuspäeval välja antud iseseisva India esimese mälestuspostitempli.
Ühes iseseisva India paljudest irooniatest võtsid relvajõud peagi sõjalise tervitusena kasutusele 'Jai Hind', mis sisaldas loosungit, mida kasutas armee, kes oli selle vastu vaid paar aastat tagasi kibedasti võidelnud.
Kuid selle fraasi ilu seisneb selle kahes tähenduses: kui sõjavägi võib seda võtta kui 'võitu Indiale', siis patsifistlikumad võivad seda võtta kui 'elagu India'.
Jai Hind tõesti.
Jagage Oma Sõpradega: