Selgitatakse: kes oli Lord Curzon, kelle lauale Lääne-Bengali kuberner hiljuti viitas?
Lord Curzon, India asekuningas aastatel 1899–1905, oli selle ametikoha üks vastuolulisemaid ja mõjukamaid kandjaid. Jagamatu Bengali presidendiriigi jagamine 1905. aastal oli Curzoni üks enim kritiseeritud samme.
Lord Curzoni pilt. (Express arhiivi foto) Teisipäeval tegi Lääne-Bengali kuberner Jagdeep Dhankhar viigi laialdast hukkamõistu tema säutsu üle viidates tabelile, mida lord Curzon ilmselt kasutas 1905. aastal Bengali jagamist puudutavate paberite allkirjastamiseks, kui ikooniks. Dhankhar kustutas hiljem säutsu.
Lord Curzon, India asekuningas aastatel 1899–1905, oli selle ametikoha üks vastuolulisemaid ja mõjukamaid kandjaid. Jagamatu Bengali presidentuuri jagamine 1905. aastal oli Curzoni üks enim kritiseeritud samme, mis vallandas laialdase vastuseisu mitte ainult Bengalis, vaid kogu Indias ning andis tõuke vabadusliikumisele.
Curzon oli 1901. aastal kuulsalt öelnud: Kuni me Indiat valitseme, oleme maailma suurim jõud. Kui me selle kaotame, langeme kohe kolmanda astme võimuks.
Kes oli Lord Curzon?
1859. aastal Briti aadelkonnas sündinud Curzon sai hariduse Etoni kolledži eliitkoolis ja õppis Oxfordis. 1891. aastal sai temast India aseriigisekretär (India eest vastutav Briti valitsuskabineti aseminister). Temast sai 1899. aastal 39-aastaselt India noorim asekuningas ja ta jäi ametisse kuni tagasiastumiseni 1905. aastal.
Curzon oli sügavalt rassistlik ja veendunud Suurbritannia tsiviliseerivas missioonis Indias. 1901. aastal kirjeldas ta indiaanlasi kui erakordselt alaväärtuslikku iseloomu, ausust ja võimekust. Ta ütles: 'Tihti öeldakse, et miks mitte teha mõnest silmapaistvast põliselanikust asekuningliku täitevnõukogu liige? Vastus on, et tervel kontinendil pole sellele ametikohale sobivat indiaanlast.
Eeldatavasti oli asekuningas India poliitiliste püüdluste suhtes sallimatu. 1900. aastal Briti riigisekretärile saadetud kirjas kirjutas Curzon: (India Rahvuskongress) on langemas ja üks minu suurimaid ambitsioone Indias viibides on aidata sellel rahumeelsele hukkumisele kaasa.
Milline oli Curzoni roll Bengali jagamisel?
Juulis 1905 teatas Curzon jagamatu Bengali presidentuuri jagamisest. Eesistujariik oli India kõige suurema rahvaarvuga provints, kus elas umbes 8 miljonit inimest ja kuhu kuulusid praegused Lääne-Bengali, Bihari osariigid, Chhattisgarhi, Odisha ja Assami osariigid ning tänane Bangladesh.
Välja kuulutati uus Ida-Bengali ja Assami provints, kus elab 3,1 miljonit inimest ja kus moslemite ja hindude suhe on 3:2. Bengali lääneprovints oli valdavalt hinduistlik. Kuigi näiliselt oli selle sammu eesmärk muuta suure piirkonna haldamine lihtsamaks, olid Curzoni tegelikud kavatsused palju vähem healoomulised.
Ta kirjutas ühes kirjas: Bengalitele meeldib mõelda endast kui rahvusest... Kui me oleme piisavalt nõrgad, et nüüd nende kärale järele anda, ei saa me Bengalit uuesti tükeldada ega redutseerida ning te tsementeerite ja tardute ida pool. India külgedel on jõud, mis on peaaegu hirmuäratav ja tulevikus kindlasti suurenev probleem.
Mis juhtus pärast partitsiooni väljakuulutamist?
Jagamine tekitas Bengalis suurt pahameelt ja vaenulikkust. Bengali kongressile ja isamaalistele indiaanlastele nii Bengalis kui ka mujal oli selge, et Curzoni motiiv oli purustada provintsi kirjaoskajate klassi üha valjem poliitiline hääl ning kutsuda esile usutüli ja vastuseisu nende vastu. Kuid protestid vaheseina vastu ei piirdunud ainult selle klassiga.
Algas kampaania Briti kaupade, eriti tekstiili boikoteerimiseks ja swadeshi propageerimiseks. Toimusid marssid ja meeleavaldused, kus protestijad laulsid Bande Mataramit, et rõhutada oma patriotismi ja esitada väljakutse kolonialistidele. Samitis tekkis kogu Bengalis koos mitme tuhande vabatahtlikuga.
Rabindranath Tagore juhtis marsse paljudes kohtades ja koostas palju isamaalisi laule, millest kõige kuulsam on 'Amar Sonar Bangla' (Minu kuldne Bengal), mis on praegu Bangladeshi hümn. Jatras ehk populaarses teatris tutvustati patriotismi ja bengali natsionalismi sõnumit.
Millist mõju avaldasid protestid?
Curzon lahkus 1905. aastal Suurbritanniasse, kuid agitatsioon jätkus veel palju aastaid. 1911. aastal muutis lord Hardinge lõpuks jaotuse, pidades silmas lakkamatut vastuseisu.
Swadeshi liikumine, mis oli agitatsiooni käigus oluliselt kasvanud, saavutas hiljem üleriigilised mõõtmed. Bengali poolitamine ja Curzoni ülemäärane käitumine vallandasid rahvusliku liikumise ja kongressi.
Denis Judd kirjutas raamatus 'Lion and the Tiger: The Rise and Fall of the British Raj, 1600-1947': Curzon lootis… siduda India jäädavalt Rajiga. Irooniline, et tema Bengali jagamine ja sellele järgnenud kibe vaidlus aitasid kongressi taaselustamiseks palju kaasa. Tavaliselt oli Curzon kongressi 1900. aastal laiali saatnud, kuna see oli 'langemiseni kõikuv'. Kuid ta lahkus Indiast koos Kongressiga aktiivsemalt ja tõhusamalt kui kunagi varem selle ajaloos.
Jagage Oma Sõpradega:
