Selgitatakse: Mis määrab rahva jõukuse
Globaalne rikkuse aruanne 2019: rikkust defineeritakse üksikisiku netoväärtusena. See omakorda arvutatakse finantsvarade (nt raha) ja reaalvarade (nt majade) väärtuse liitmisel ning seejärel üksikisiku võimalike võlgade lahutamisel.
Mitmed tegurid võivad selgitada, miks rikkus täiskasvanu kohta eri riikides erineb. Šveitsis asuv rahvusvaheline investeerimispank Credit Suisse Group on avaldanud oma iga-aastase ülemaailmse rikkuse aruande kümnenda väljaande. Aruandes jälgitakse tavaliselt nii rikkuse kasvu ja jaotumist – miljonäride ja miljardäride arvu ja nende rikkuse osakaalu osas – kui ka ebavõrdsuse staatust kogu maailmas.
Millised on peamised leiud?
2019. aasta aruande peamine järeldus on see, et Hiina on sel aastal USA-st edestanud ja saanud riigiks, kus enamik inimesi on maailma jõukuse jaotuse 10% hulgas. Praegusel ajal omas kõigest 47 miljonit inimest, mis moodustab vaid 0,9% maailma täiskasvanud elanikkonnast, 158,3 triljonit dollarit, mis moodustab peaaegu 44% maailma kogurikkusest.
Spektri teises otsas on 2,88 miljardit inimest – mis moodustab peaaegu 57% maailma täiskasvanud elanikkonnast –, kellele kuulus vaid 6,3 triljonit dollarit ehk 1,8% maailma rikkusest.
Teine võimalus seda rikkuse jaotust vaadata on ebavõrdsuse prismast. 2019. aasta keskpaigas moodustas varaomanike alumine pool kokku vähem kui 1% kogu globaalsest rikkusest, samas kui rikkaimale 10%-le kuulub 82% ülemaailmsest rikkusest ja ülemisele 1%-le üksi 45%, öeldakse aruandes.
Veelgi enam, 2008.–2009. aasta ülemaailmne finantskriis näib püramiidi alumises osas olijatele otsustavalt haiget rohkem kui jõukamaid, kuna GFC järel kasvas ebavõrdsus riikides. Selle tulemusel suurendas 1% varaomanikest oma osa maailma rikkusest, öeldakse aruandes.
Kuidas rikkust määratletakse?
Rikkus on määratletud üksikisiku netoväärtuse alusel. See omakorda arvutatakse finantsvarade (nt raha) ja reaalvarade (nt majade) väärtuse liitmisel ning seejärel üksikisiku võimalike võlgade lahutamisel.
Mis on rahvaste rikkuse tõukejõud?
Mitmed tegurid võivad selgitada, miks rikkus täiskasvanu kohta eri riikides erineb.
Näiteks rahvastiku üldine suurus on üks võimalik tegur, mis suurendab rikkust täiskasvanu kohta riigis. Tohutu rahvaarvuga riigi puhul vähendab see tegur lõpparvestuses ühe täiskasvanu rikkust. Kuid sellel on ka tagakülg. Suur rahvaarv annab ka tohutu siseturu ning see loob rohkem võimalusi majanduskasvuks ja jõukuse loomiseks.
Teine oluline tegur on riigi säästmiskäitumine. Kõrgem säästumäär tähendab suuremat jõukust. Kahel muutujal on tugev positiivne seos. Kokkuvõttes tõstab säästumäära protsendipunktiline tõus ühe täiskasvanu varanduse kasvumäära igal aastal keskmiselt 0,13%. Nii oleks näiteks Poolas (18% säästumääraga) leibkondade jõukus 2019. aasta keskel eeldatavasti 27% suurem, kui see oleks vastanud Rootsi säästmismäärale (28%), seisab Credit Suisse raportis.
Kuid ülekaalukalt kõige olulisem tegur leibkondade jõukuse erinevate suundumuste määramisel riikide vahel on üldine majandusaktiivsuse tase, mida esindavad kogusissetulek, kogutarbimine või SKT. Põhjus on selles, et majandustegevuse laienemine suurendab kodumajapidamiste ja ettevõtete sääste ja investeeringuid ning tõstab kodumajapidamiste varade väärtust, nii finants- kui ka mitterahalise vara väärtust. Kuid rikkus ja SKT ei liigu alati koos, hoiatab raport. See kehtib eriti siis, kui varade hinnad kõikuvad märgatavalt, nagu see toimus finantskriisi ajal.
Pikemas perspektiivis on kõige edukamad riigid, kellel õnnestub sisemajanduse koguprodukti (SKP) kordajana rikkust kasvatada, kõrvaldades institutsionaalsed ja finantssektori puudujäägid. Selle tulemuseks võib olla kasulik tsükkel, milles suurem jõukus stimuleerib SKT kasvu, mis omakorda suurendab kogurikkust, öeldakse aruandes. Lisaks öeldakse selles, et Hiina, India ja Vietnam on näited sellest vooruslikust tsüklist.
Ärge jätke tähelepanuta Explained: The Infosysi väited ja miks need on olulised
Jagage Oma Sõpradega:
