Ekspert selgitab: kuidas Hiina kõrvaldas malaaria ja India eesseisvad tee
Hiina järgis mõningaid spetsiifilisi strateegiaid, nimelt tugevat järelevalvet süsteemi „1-3-7” järgi: malaaria diagnoosimine 1 päeva jooksul, 3 päeva juhtumite uurimiseks ja 7. päevaks rahvatervise reageerimine.
Tervishoiutöötaja fumigeerib elamupiirkonda, et takistada sääskede kaudu levivate haiguste levikut New Delhis. (Ekspressfoto: Abhinav Saha, fail) Viimase kahe aastakümne jooksul on malaaria likvideerimisel saavutatud murrangulisi saavutusi. Ülemaailmselt on teaduse edusammudega uued teadmised malaariaparasiitide kohta, teadmised vektorbioloogiast ja uuemad tõrjestrateegiad aidanud suunata sekkumisi, mille tulemuseks on märkimisväärne leviku vähenemine ja haiguse kõrvaldamine.
Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) 2020. aasta ülemaailmse malaaria aruande kohaselt registreeriti 2019. aastal hinnanguliselt 229 miljonit malaariajuhtu ja 409 000 surmajuhtumit 87 malaaria endeemilises riigis, kusjuures malaaria kogukoormus on suur (94%) Aafrika. India jagas 2% kõigist ülemaailmsetest malaariajuhtumitest 2019. aastal.
Ülemaailmse malaaria likvideerimise stsenaarium: mitu riiki on malaaria edukalt likvideerinud?
Alates 1900. aastast on malaaria likvideerimise registreerinud 127 riiki. 2021. aastal kuulutas WHO kaks riiki El Salvadori 25. veebruaril ja Hiina 29. juunil malaariavabaks.
See pole kindlasti kerge ülesanne. See vajab korralikku planeerimist ja kohalikest olukordadest lähtuvat strateegilist tegevuskava. Kõik need riigid järgisid malaaria likvideerimise eesmärgi saavutamiseks olemasolevaid vahendeid ja strateegiaid. Põhirõhk oli jälgimisel.
Kuidas Hiina kõrvaldas malaaria?
Hiina järgis mõningaid spetsiifilisi strateegiaid, nimelt tugevat järelevalvet süsteemi „1-3-7” järgi: malaaria diagnoosimine 1 päeva jooksul, 3 päeva juhtumite uurimiseks ja 7. päevaks rahvatervise reageerimine.
Viidi läbi molekulaarne malaaria seire ravimiresistentsuse ja genoomipõhiste lähenemisviiside osas, et eristada põlisrahvaste ja imporditud juhtumeid. Kõik naaberriikide piirid kontrolliti põhjalikult, et vältida soovimatu malaaria riiki sisenemist.
Infoleht| Klõpsake, et saada oma postkasti päeva parimad selgitused
Milline on praegune malaaria stsenaarium Indias?
Indial on suurepärane malaariatõrje ajalugu. Suurim malaaria esinemissagedus esines 1950. aastatel, hinnanguliselt 75 miljonit juhtu ja 0,8 miljonit surmajuhtumit aastas.
Riikliku malaariatõrjeprogrammi käivitamine 1953. aastal ja riiklik malaaria likvideerimise programm 1958. aastal võimaldasid vähendada malaariajuhtumeid 1961. aastaks 100 000-ni, ilma et surmajuhtumeid oleks olnud. See on kahtlemata suur saavutus, mis on siiani tehtud.
Kuid peaaegu likvideerimisetapist tõusis malaaria 1976. aastal ligikaudu 6,4 miljoni juhtumini. Sellest ajast alates on kinnitatud juhtumite arv vähenenud 1,6 miljonini, ligikaudu 1100 surmajuhtumit 2009. aastal vähem kui 0,4 miljonini ja 2019. aastal alla 80 surmajuhtumini.
India põhjustas 2019. aastal 88% malaariajuhtumitest ja 86% kõigist malaaria surmajuhtumitest WHO Kagu-Aasia piirkonnas ning on ainus riik väljaspool Aafrikat maailma 11 'suure koormusega kuni suure mõjuga' riigi hulgas.
India ees seisev tee:
India on alla kirjutanud malaaria likvideerimise riiklikule raamistikule (NFME) 2016–2030, mille eesmärk on malaaria likvideerimine 2030. aastaks. Selle raamistiku eesmärk on kõrvaldada haigus riigist, mis aitaks kaasa tervise paranemisele, elukvaliteedile ja vaesusele. leevendamine.
India on väga otsustavas etapis. Praeguseks väljakutseks on asümptomaatiliste/afebriilsete juhtude tuvastamine enamikus endeemilistes piirkondades.
Praegune lähenemine massilisele sõeluuringule kiirdiagnostikatestidega (RDT) ei täidaks põhieesmärki, kuna need testid ei suuda tuvastada<100 parasites/µL blood and also the problem of deletion of certain diagnostic genes in the Plasmodium falciparum dominated areas. To overcome this, a microPCR-based point-of-care device that detects <5 parasites/µL blood can be used. The same technology is being used in Tuberculosis and COVID-19 diagnosis.
Ravimiresistentsete variantide väljaselgitamiseks tuleb kasutada molekulaarset malaariaseiret ning imporditud või põlisrahvaste juhtude väljaselgitamiseks geneetilise seotuse uuringuid.
Esmatähtsaks tuleks seada P. falciparum'i aktiivse ja funktsionaalse gametotsüütide kandmise leidmine endeemilistes piirkondades. On leitud, et kui levik väheneb, muutub malaaria fokaalseks ja residuaalseks. Järelevalvet tuleb tugevdada ja nutikate digitaalsete valveseadmete kasutamine oleks oluline samm. Reaalajas ja orgaanilist järelevalvet on vaja ka kaugemates piirkondades.
Iga malaariajuhtumi tulemusi saab registreerida riikliku vektorite kaudu levivate haiguste tõrjeprogrammi kesksel armatuurlaual, nagu seda teeb India meditsiiniuuringute nõukogu COVID-19 juhtumite puhul. Kõiki sekkumistegevusi tuleb rangelt jälgida. Likvideerimispüüdluste toetamiseks tuleb läbi viia vektorbioloogia, vektori sääse tegeliku hammustuse koht, peremeesorganismi vahetuskäitumine, toitumisaeg, toitumiskäitumine ja insektitsiidide resistentsuse uuringud. Meditsiinilised entomoloogid, kes aitaksid kiirendada likvideerimiskavasid, tuleks ametisse määrata nii kesk- kui ka osariigi tasandil.
Hiina tegi molekulaarse malaaria seire alal koostööd Harvardi ülikooli ja USA Massachusettsi tehnoloogiainstituudiga. Indias on väga pühendunud teadlasi, kes võivad selliseid ülesandeid täita.
Kogu maailm seisab nüüd silmitsi kord sajandis korduva COVID-19 pandeemiaga. Selle tulemusel on 2020. aastal Indias malaaria seireks kogutud vereproovide kogus 2019. aastaga võrreldes vähenenud üle 32%. India peab sellest kiiresti üle saama ja likvideerimisprotsessi õigele teele viima ning tegema kõik endast oleneva, et muuta India malaariavabaks. 2030. aasta.
Autor on endine teadlane G, National Institute of Malaria Research, ICMR, Bengaluru Field Unit
Jagage Oma Sõpradega:
